Tavapäraselt maetakse inimest ainult üks kord, mõningatel juhtudel aga ka mitu korda – näiteks Christoph Kolumbuse luid on väidetavalt lausa 9 korda ümber maetud, kindlaks tehtud matmispaiku leidsin ma 5. Sealjuures on põrm rännanud üle ookeani. Hispaanlased on hiljuti ka ühe suurema ümbermatmise ette võtnud – 2019 oktoobris kaevati Franco tema mausoleumist välja ja maeti abikaasa kõrvale Mingorrubio El Pardo surnuaeda. Uuringute kohaselt toetas seda 43% kodanikest, 32,5% oli aga vastu, sh olid tuliselt vastu Franco sugulased, kes võitlesid kohtus 16 kuud. Franco ümber matmist põhjendas valitus sellega, et tema mausoleum, mis rajati sunnitöölise kätega (tegu on ka ühe Euroopa suurima massihauaga) soosis isikukultust. Ümbermatmise toetajate sõnul taastas see väärikust, taunis diktatuuri ja heastas ülekohut. Kurikuulsatest ümber maetutest meenuvad veel Ceaușescu, Che Guevara, eks Stalingi puhkas mõnda aega Leniniga koos mausoleumis enne kui Kremli müüri äärde maeti. 2024 oli Serbias arutelu, et Tito tuleks Horvaatiasse ümber matta, seda seni juhtunud pole.

Kas aga ümber matmine heastab ülekohut? On see eetiline? Kas riigitegelase põrm peab jõudma tagasi kodumaale oma rahva juurde või ei tohiks surnute rahu segada? Kas matta inimene üksi ümber või koos perega? Need on kõik väärtusküsimused ja ümbermatmine on keeruline teema. Mõnes mõttes puudub ümbermatmisel funktsioon – kui esmasel matmisel on tarvilik surnukehaga midagi peale hakata, sest laip hakkab surma järel lagunema, siis ümber matmise puhul sama vajadust pole. Ümbermatmine on sümboolse väärtusega, lähtub tihemini elavate soovidest kui surnu enese viimastest soovidest matmispaiga osas.

Sõltuvalt usulistest veendumustest, ei pruugi see üldse valik olla: Moslemid välistavad ümbermatmise pea täielikult, kuna keha puutumatus on väga oluline. Erandiks võib olla kui surnu matmine toimus islamiusu kommetega vastuolus ja sel juhul tuleks võimalikult kiiresti ja rangeid usulisi reegleid järgides ümber matta. Judaismis on ümber matmine üldiselt keelatud (nii pole ka Magasini tänaval asunud juudi kalmistule maetute luid kunagi sealt välja kaevatud ja Rahumäele viidud). Erandeid leidub – oluline põhimõte on, et ümbermatmine toimuks surnu auks. Kui see surnu olukorda ei paranda, siis ei tohi hauarahu rikkuda – seda loogikat järgides on lubatud surnu viimine Pühale maale ehk Iisraeli. Haua rüvetamise puhul samuti on ümbermatmine tema kaitseks, mitte häirimine. Erand tehti ka holokausti järel, sõjaolukordades ja masshaudade puhul. Kristlikus kirikus on kõige paindlikumad luterlased, kanoonilisi piiranguid ümbermatmise osas pole. Katoliiklased tahavad, et ümber matmiseks oleks mõjuv põhjus ja sageli on vaja kiriklikku luba. Õigeusklikel on ümbermatmine lubatud üksnes erandjuhtudel.

Viimastel ajal on ümber matmisest palju juttu ja ümber on maetud tuhandeid säilmeid – seda muidugi nõukogudeaegsete monumentide ja sõjahaudade avamise raames. Need on valdavalt II maailmasõja ajal Eestis hukkunud ja siia punamonumentide või ebasobivate kohtade juurde maetud nõukogude sõjaväelaste säilmed, mõned olid ka Vabadussõja aegsed punaväelased (nt Viljandis Uueveskil). Praegu maeti paljud sama valla ühele kalmistule kokku. Varasemad eri paigust üle Eesti välja tulnud Punaarmee sõdurite säilmed on sängitatud mulda Maardu kalmistule. 2020. aasta seisuga oli sinna ümber maetuid 1285. Teine sarnane sihtpaik on olnud Ida-Virumaal Sinimäe kalmistu.

Enamike langenute puhul ei ole see nende esimene ümbermatmine – sinna monumentide juurde on nad ümber maetud lahingupaikadest ja kalmistutelt juba sõja järel. Kaevamiste käigus pole mõnest sellisest sõjahauast kellegi säilmeid välja tulnud – 1940–1941 ja 1945–1953 oli võltsümbermatmisi mitmeid, Tallinnas Maarjamäe memoriaaliga seostuvad näiteks Avtroil ja Spartak meremeeste matused. Ümbermatmine Nõukogude Liidus oli poliitiline akt ja propagandategevus.

*Hans Heidemanni ümbermatmine Tartus. J. Vares-Barbarus paremal kirstu kandmas. KM EKLA, A-30:102*

Näiteks 1941. aastal maeti Tartus ümber Hans Heidemann. Kommunist, kes osales ka 1. detsember 1924 riigipöördekatse ettevalmistamisel. Ta vahistati selle eest ja mõisteti Eesti Vabariigis surma. Nõukogude Eesti Ringvaateks väldati sellest kaadrid ja hauale asetati mälestussammas. Tseremoonial osalenute arvu on raske hinnata aga Ringvaate kaadritest jääb mulje nagu sajad inimesed on tulnud suurt töölist ja sotsialisti mälestama. Leinarongkäik kulges Tähtvere parki, kus toimus uus muldasängitamine. Haual asuvale kivisse graveeriti: „Hans Heidemann, Tartu töörahva juht, tapetud kodanlise klassikohtu poolt 29. aug. 1925. a.“. 1942. aastal kaevati akadeemik ja professor Julius Marki antud korraldusel TÜ Omakaitse poiste poolt haud lahti. Kirstus olid luukere asemel kivid ja liiv. Ka Koidula ümber matmist Nõukogude võimu poolt võib poliitilise aktina vaadelda. Sellest aga hiljem pikemalt.

Metsavendi on samuti ümber maetud. Ainuüksi sõjamuuseumi arheoloog Arnold Unt on umbes 40 metsavenda ja vabadusvõitlejat aidanud ümber matta. Paljud ümbermatmistest ajaloo vältel ongi seotud sõjaolukorra ajal ja lahingutegevuses surnutega, kes hiljem üldse kodumaale või kalmistule ümber saavad maetud. Sõjaohvreid puudutab eraldi seadustik: Sõjaohvrite säilmete ümbermatmise nõuded.

Aegajalt ületavad uudiskünnise ehitustegevuse käigus leitud luustikud ja teised arheoloogilised leiud. Ka sel juhul maetakse luud ümber või viiakse muuseumisse. Ka siin võib küsida, kas eetilisem on luud tulevase kortermaja alt kokku korjata ja mujale viia, või jätta nad maapõue puhkama, kus nad eelmised mitusada aastat olid. Selliste leidudega on probleem ka küsimuses, kelle luud need ikkagi on? Kas need on ühes tükis? Tuvastamise ja haua üles leidmise probleem on näiteks Venemaa kaugustes surnud küüditatute ja vangistatute säilmetega.

Ümbermatmine täna

Kui nüüd poliitilistel põhjustel ümber maetud korraks kõrvale jätta, toimub ümbermatmisi ka n-ö tavaliste inimeste seas igal aastal. Põhjuseks on tavaliselt see, et sugulane on üksi maetud kaugele kalmistule, ülejäänud suguselts puhkab mujal ja seda ühte platsi on raske ka hooldamas käia. Kui lähedased soovivad põrmu teiste omaksetega kokku tuua, on vaja platside omanike luba (nii selle platsi, kust säilmed võetakse kui see, kuhu need ümber maetakse). Ümbermatmine toimub kokkuleppel selle kalmistu haldajaga, kuhu surnu on maetud. Sama haldaja korraldab ka ümbermatmise. Vajalik on uue kalmistu tõend, et uus hauaplats on olemas, kuhu surnu ümber matta. Näiteks Tallinnas saab ühendust võtta kalmistute haldajaga meiliaadressil kalmistuteenused@kadriorupark.ee ja lugeda täpsemalt: https://kalmistud.ee/parish/784/info/7 . Ümbermatmine maksab Tallinnas hetkel 990€.

Piiravad ka seadusaktid. Kalmistuseadus ütleb: „Matmine või ümbermatmine peab toimuma väärikalt, võimaluse korral surnu usulist ja kultuurilist kuuluvust arvestades.“ Liivapinnase puhul tohib kirstuga maetud surnu ümber matta pärast ühe aasta möödumist ja niiske pinnase puhul pärast kolme aasta möödumist surnu eelmisest matmisest. (§9) Pikemalt sätestavad ümbermatmist kohaliku omavalitsuse eeskirjad, näiteks Tallinna Kalmistute Eeskiri: Ümbermatmine on lubatud põhjendatud vajadusel, aga ühishauda maetuid ümber ei maeta. „Kui matmisest on möödas alla kümne aasta, võib kirstuga maetud surnu välja kaevata külmal aastaajal, kui välistemperatuur on +5 kuni –7 °C. Kui matmisest on möödas üle kümne aasta, võib kirstuga maetud surnu välja kaevata kogu aasta vältel“ (§23). Eesti sisesel ümbermatmisel ei ole Terviseameti luba vajalik.

Ümbermaetutest:

Eesti siseselt ümbermaetud

Liikudes tuntumate ja tähtsamate ümbermaetute juurde, on enamus seotud välismaalt põgenenute või hukkunute koju toomisega, mitmeid ümbermatmisi leiab ka Eesti siseselt. Üks varasemaid teadaolevaid Eestis on nt Rutikvere mõisnik, kunstnik, arhitekt ja Liivimaa maanõunik Otto Friedrich von Pistohlkors, kes maeti esmalt 1831 Põltsamaa saksa kalmistule, hiljem ümber Rutikvere mõisa kalmistule. Hiljem maeti mõisakalmistule ümber ka teised sama suguvõsa liikmed Põltsamaa saksa kalmistult. Nõukogude võimu poolt hävitatud Kopli kalmistult maeti 1951 selle likvideerimisel ainsatena ümber Eduard Bornhöhe, Erika Tetzky, Netty Pinna ja Konstantin Türnpu Metsakalmistule. Metsakalmistule julgeolekuteenistus aga 1976. aastal surnud Otto Tiefi matta ei lubanud, kuigi Tief seda oma testamendis soovis. Nii maeti ta esmalt Pärnamäe kalmistule ja 4. aprillil 1993 ümber Tallinna Metsakalmistule.

On olnud ümber matmisi ka sama kalmistu sees. Vabadussõdalastest tuntud soomusrong nr 1 kapten Anton Irw maeti esmalt Viljandi Vanale kalmistul 1919. Samale kalmistule rajati ka eraldi Vabadussõjas langenute hauaplats ja Irw maeti 1933 sinna ümber.

Aga keda välismaalt Eestisse tuua?

Laulva revolutsiooni ajal ja taasiseseisvunud Eestis tuli arutluse alla kaugel surnud suurkujude koju toomine. 1990. aastast saati on nüüdseks juba kümned riigi- ja kultuuritegelased Eesti mulda jõudud. Eesti riigijuhid on olnud ümbermatmistel seni prioriteet, nende matmist on korraldanud Riigikantselei. Eestisse on jõudnud ka mitmed heliloojad ja kirjanikud, seda peamiselt erialaliitude ja Seltside abil. Kõigi isikute ümber matmine on olnud küll avaliku huvi küsimus, aga siiski kooskõlastatud perekondadega kui kedagi neist veel elus on olnud.

Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel koostati 2008–2009 register, millesse kaardistati välisriikidesse maetud eestlastest suurkujude matmispaigad. Kaardistamist oli vaja, et välja selgitada hoolduslepingute tähtajad ja tingimused. Küsimuse all oli, kes neist inimestest võiks Eestisse ümber matta. Kui Rootsisse maetute kohta oli palju teavet, siis Venemaale ümber asunutega on lood viletsad. Muinsuskaitsjad tegid ise ekspeditsioone Venemaale, Taani, Rootsi ja Saksamaale. Selles registris on kokku 445, registris on ka mõned Eesti suurkujud, kes on kohe Eestisse maetud või kelle matusepaik on teadmata.

Välja tuues rea tähtsamaid ümbermaetuid: 1990 Venemaalt Tallinna Metsakalmistule president Konstantin Päts, Stockholmist Rahumäele kirjanik Juhan Jaik ja Lundist Metsakalmistule kirjanik Albert Kivikas; 1992 Berliinist Kullamaale helilooja Rudolf Tobias; 1997 maeti Tori kalmistule kirjanik Andres Saal; 1999 Saksamaalt Metsakalmistule kolonel Alfons Rebane; 2002 Stockholmist Metsakalmistule riigimees Aleksander Warma; 2006 eksiilvalitsuse peaminister August Rei; 2008 Stockholmist Kirblasse Jüri Uluots ja samalt Stockholmi Metsakalmistult Viljandi Vanale kalmistule poliitik ja kirjanik Jaan Lattik; 2014 samalt kalmistult eksiilvalitsusse riigipea Tõnis Kint Tallinna Metsakalmistule ja Saksamaalt Kaitseväe kalmistule kolonel Arthur v. Buxhoeveden; 2016 Stockholmi Metsakalmistult Rahumäele luuletajad Marie Under ja Artur Adson; 2018 Stockholmist Tallinna Metskalmistule helilooja Eduard Tubin ja New Yorgist Metsakalmistule poeet Henrik Visnapuu; 2025 kirjanik August Gailit Örebrost Tallinna Metsakalmistule.

Eks nimesid, keda võiks veel Eestisse tuua, on mitmeid. Üks suur mure sellega on aga maksumus – näiteks Marie Underi ümber matmine maksis 6200€. Kas see peaks olema riigi tasuda või mõne loomeliidu ja erialaseltsi kulurida? Suurkujudega koos oleks hea matta ümber ka nende abikaasad või teised pereliikmed, kes samal platsil välismaal puhkavad, hinda teeb see muidugi kallimaks. Pikaaegne Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees, ajaloolane Peep Pillak on sel teemal kommenteerinud: „Ümbermatmine on küllalt kallis. Kui võimalik, tuleks ikka hauda kohapeal säilitada ja üürilepingut pikendada. Kui see on Eestile olulise tähendusega isik, siis tuleb ikkagi kaaluda ümbermatmist. Eriti muidugi, kui see on olnud kadunu soov – saada maetud kodumaamulda.“

Kuulsad ümbermaetud: Koidula, Under, Päts

Lydia Koidula

Lydia Koidula (abielus Michelson) suri 42-aastaselt Kroonlinnas rinnavähki ja maeti sinna luterliku koguduse kalmistule. Oma viimase luuletuse kirjutas ta mõni kuu enne maisest ilmast lahkumist, pealkirjaks „Enne surma – Eestimaale!“. Seda on peetud Koidula sooviavalduseks Eestis puhata.

*ENSV Ministrite Nõukogu määrus nr 625, 31. juulist 1946. a*

1940. aastate algul käis Kroonlinnas Eesti delegatsioon (koosseisus Johannes Semper, Johannes Vares-Barbarus, Adamson-Eric, Debora Vaarandi, Harri Kõrvits ja Kaarel Ird jt). Kalmistu oli võssa kasvanud ja paljud hauatähised olid katki. Otsustati kvartalite kaupa kogu kalmistu läbi kammida, et Koidula üles leida. Kaarel Ird sattus saarepuuvõsa alt paistnud hauakivide peale ja delegatsioon tegi kalmu korda. Järgmine haua leidja oli Henno Sepp – 1944. otsustas Kroonlinna tööpataljonis olles Koidula haud üles leida. Surnuaed oli vahepeal kõvasti kannatada saanud, Sepa sõnul nägi välja „nagu oleks buldooseriga kõik laiali lükatud. Kõik ristid olid ümber, puruks pestud. Väga kole”. Kalm õnnestus juhuslikult üles leida ja koos teise paari eesti pataljonimehega puhastati kalmu ja tehti puust aed ümber. Aed ei seisnud seal kaua, aga Sepp teavitas Tallinnas tähtsamaid tegelasi ja sai käsu seni hauda korda hoida ning sügisel lubati Koidulale järgi tulla.

11. augustil 1946 täitus 60 aastat Koidula surmast, veidi enne seda avaldasid ajalehed Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ministrite Nõukogu määrus nr. 625 31. juulist 1946. a., Tallinn, suure eesti luuletaja Lydia Koidula põrmu ümbermatmise kohta. Määrati riiklik komisjon kes korraldas ümbermatmise ja põrm toodi Kroonlinnast Tallinna Metsakalmistule. Jansenite perekonna hauaplats asub samas Tartu Maarja kalmistul.

7. augustil sõitis aurikul „Gustav“ eesti delegatsioon Kroonlinna, et põrm tagasi Eesitisse tuua, kaasas Tammepuust kirst, mille hõbeplaatidesse olid lõigatud sõnad: „Mu isamaa on minu arm“, ja „teid ma tervitan Eestimaa pojad“. Sõduripoisid ning arstlik komisjon kaevas haua lahti ja identifitseeris Koidula. Põrm paigutati hermeetiliselt suletavasse tammepuust kirstu. Väljakaevamise kohta on ka lugusid – räägitakse, et sõdurpoisid proovisid hauast leida Koidula sõrmust, aga see jäi leidmata. Henno Sepp, kes väljakaevamist pealt nägi, kahtlustas et üks arstidest võttis sõrmuse endale. Koidula abikaasa ja tema noorelt surnud lapse säilmed seevastu jäeti mingil põhjusel Kroonlinna.

8. augustil lahkus aurik ja saabus 10. augustil Tallinna reidile. Piki Mere puiesteed viidi kirst Estonia kontsertsaali poole. Kõlas Schuberti „Ave Maria“. Sark kanti saali ja 11. augustil toimus mälestusaktus. Aktuse järel liikus kirst Metsakalmistule. EKPP Keskkomitee I sekretär Nikolai Karotamm oli esimene mullapanija, leinamiitingu avas Nikolai Päll. Järelehüüded tegid Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Juhan Smuul.

*Lydia Koidula haud Tallinna Metsakalmistul. Foto: jaanuar 2026*

2006 kirjutas Mark Soosaar, et teab kuhu sai Koidula käsi: „Aasta 1985. Pärnu muuseumi direktori Omar Volmeri uksele koputas keegi umbes 60-aastane mees. Ta ütles: siin on karp, milles on Lydia Koidula käsi. Tema olevat olnud üks neid sõdurpoisse, kes käisid Koidulat Kroonlinnast ära toomas. Koidula käsi oli aga seletamatutel põhjustel tema kätte jäänud ning ta annaks vana mehena selle muuseumile hoiule. Läksid päevad ja Omar ei osanud ootamatu eksponaadiga midagi peale hakata. Kuid siiski leidis kõige õigema olevat Koidula käsi matta Pärnu Koidula memoriaalmuuseumi aeda. Seda ta tegigi. Niisiis puhkab käsi Pärnus ja Koidula ise Metsakalmistul. Miks aga käsi Metsakalmistule matmata jäi ja kuidas see sattus kellegi kätte, on siiamaani vastuseta.” Henno Sepp on rääkinud, et tema kätte jäi hoopis Koidula üks selgroolüli, mille ta siis hiljem Pärnu muuseumisse koos piltidega ümbermatmisest andis.

1999 algatas Jüri Trei programmi „Eestlased Peterburis“ ja selle raames sai üle vaadatud ka luterlik kalmistu, kus Koidula kunagi puhkas. Michelsoni perekonna matusepaika polnud aga võimalik enam tuvastada.

Marie Under ja Artur Adson

See, et Koidula tagasi Eestisse jõudis, andis lootust poetess Marie Underile. Maret Paljak, kes on Underi hilisaastate lähema sõbra Helmi Rajamaa tütar, mäletas, kuidas Marie Under oli öelnud: „Kui nad Koidula koju tõid, küllap nad toovad siis minu ka.“

*Haud Stockholmi Metsakalmistul. Foto tehtud 1983. UTKK F 67/HFK1*

Marie Under suri 1980. aastal Rootsis, Artur Adson oli lahkunud juba 1977 ja Marie õde Berta 1974. Pärast Marie surma, 1988 suri ka tema tütar Hedda. Koos olid nad maetud kahele kõrvuti asuvale platsile Stockholmi Metsakalmistul. Marie Underi vanem tütar Dagmar Stock on koos oma abikaasaga maetud Saksamaale. Ei Dagmaril ega Heddal olnud järeltulijaid. Nii Marie Under kui ka Artur Adson olid avaldanud lähedastele soovi saada maetud tammepuust kirstus. Põhjenduseks oli, et tammepuu on püsiv ning säilib kauem, mis võimaldab kergemini ümber matta vabanenud kodumaale, kui see tund kord saabub. Underi matusteid korraldades selgus skandaalne tõik, et luuletaja surnukeha oli haiglas segi aetud ühe samal ajal surnud vanaproua omaga ja vastu Underi tahtmist tuhastatud.

Otsest testamenti või fikseeritud dokumenti selle kohta, et Under ja Adson tahavad saada Eestisse ümber maetud polnud. Nende sõnadest lähedastele ja luulest võis seda siiski välja lugeda. Marie Underi ümbermatmise küsimust arutati Eesti Kultuuri Koondises ka 1990ndatel, kuid toona otsustati seda mitte teha. 2015 tuli ümber matmine uuesti teemaks ja tekitas palju avalikku arutelu. Eks küsimus oli ka rahas, nagu ülal mainitud maksis Underi koju toomine 6200€. Kultuuriminister teatas 2015 detsembris, et ümber matmine tehakse ära ja kooskõlastatakse lubasid. Koos Underiga toodi koju Artur, Berta ja Hedda ja maeti nad Marie vanemate hauaplatsile Rahumäe kalmistule 9. juunil 2016.

Mälestusteenistus peeti Jaani kirikus. Oleviste kirik, kus Under leeritati ja liikmeks oli, on täna baptisti koguduse kasutuses, Under ja Adson olid aga luterlased – esmasel matmisel olid matusetalitused Stockholmi Jakobi kirikus kõigi pereliikmete puhul läbi viidud luterliku traditsiooni kohaselt. Jaani kirikust edasi tehti peatus põrmudega Nõmme kodumaja, tänase Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse juures ning siis liiguti kalmistule. Hauale asetati samad kivid, mis Stockholmi Metskalmistul, kuid enne lasti need restaureerida. Tseremooniat on võimalik YouTube’st vaadata.

Kõik aga ümbermatmise kulgemisega rahule ei jäänud – nimelt polnud teade avalikkuseni eriti jõudnud, Jaani kirik oli pooltühi ja enamus suuremaid ajalehti ei avaldanud sündmusest ridagi. Aktuaalses kaameras oli lõik matustest küll sees aga vaid paarkümmend sekundit. Nii olid paljud Underi luule austajad pahased, et ümbermatmine väärilist tähelepanu ei saanud.

*Underi perekonna rahula Rahumäe kalmistul täna. Foto: oktoober 2025*

Konstantin Päts

President Päts suri 82. eluaastal, 1956. aastal Tveri lähedal Buraševos psühhoneuroloogiahaiglas nii, et kodumaal tema asukohta ei teatud. Haigla kalmistul jäi haud tähistamata. Ometi õnnestus see üles leida. Huvitaval kombel läksid hauda esimesena otsima kaks endist KGB ohvitseri: alampolkovnik Valdur Timusk ja erumajor Henn Latt. Aasta oli 1988 ja samal aasta pidas Tallinna lauluväljakul kõne Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste küsides selles, kuhu on maetud meie riigijuhid, me tahame oma riigijuhtide haudadele lilli viia. Henn Lati sõnul otsisid mehed Pätsi haua üles enda soovil kannustatuna Velliste kõnest. Eks nende motiive ja põhjendusi on ka kahtluse alla seatud, aga sõiduraha mehed kokku kogusid ja inimesi küsitlesid, et suund kätte saada. Filmikaamerat meestel endil kaasas polnud, nad sõitsid Tveri fotoateljeesse ja ateljee juhataja tahtis lugu kuuldes ise jäädvustama tulla. Tverist anti turistibüroost kaasa ka giid. Nad läksid Buraševo külla, kus asus psühhoneuroloogia haigla, mille patsient Päts oli olnud. Pätsi raviarst, 80. aastates Ksenija Gusseva oli elus ja kirjeldas neile matuseid. Suutis kepiga kalmistule kõndida ja umbkaudse haua asukoha kätte näidata. Doktor Gusseva rääkis, et Päts maeti erinevalt teistest psühhoneuroloogia haigla asukatest inimlikumalt. Kui teised patsiendid maeti sageli mitmekesi ühte hauda ja alasti, siis Pätsile leiti pintsak, pandid tennised jalga ja tehti kirst. Kõik filmiti kaameraga ka üles ning Latt saatis video edasi presidendi pojapoeg Matti Pätsile.

1988. aasta novembris sõitsid Matti Päts, arheoloog Vello Lõugas ja fotograaf Rein Kärner Kalininisse (Tveri), et seal kohtuda Konstantin Pätsi viimase raviarsti dr Jevgenia (Ksenia) Gussevaga: loodeti, et ta nõustub ka neile kätte näitama presidendi matmispaiga. 1989. aasta veebruaris pöördus Matti Päts avaldusega Eesti Muinsuskaitse Seltsi juhatuse poole, et saada abi Konstantin Pätsi haua leidmisel ja tema ümbermatmisel kodumaale. Seda ka lubati ja kavandatava ekspeditsiooni juhatajaks määrati arheoloog Vello Lõugas (1937–1998).

Muinsuskaitse Selts sõitis 1989 ja 1990 Buraševo kalmistule. Kui oli kätte jõudnud aeg Pätsi säilmete väljakaevamiseks, siis puudus ametivõimude luba väljakaevamiste alustamiseks. Ametivõimud ajasid kõik üksteise kaela ja keegi ei andnud lõplikku luba. Lõpuks andis kohalik külanõukogu esimees Nikolai Pankratjev loa kaevata. Selle loa andmise eest lasti ta ametist lahti. 1989 pandi võimude nõudel mõneks ajaks tööd seisma. 1990. sõideti tagasi ja lootus oli kadumas. 22. juunil kaevati välja juba luustik number 46 ja see tundus tõepoolest olevat Päts. Tehti ekspertiis kohapeal ja järgnes põhjalik geneetiline testimine.

21. oktoobril 1990 maeti Pätsi säilmed Metskalmistule ümber. Matuseteenistus toimus Tallinnas Suur-Kloostri tänavas Issandamuutmise kirikus. Edasi läks matuserongkäik läbi vanalinna Kadrioru lossi juurde, sealt „Russalka“ juurde ja edasi Pätside perekonna hauaplatsile. Tänu õnnele oli plats nõukogude perioodi puutumata üle elanud. Kellel on u 3 tundi vaba aega, võib kuulata ka otseülekannet Pätsi ümbermatmisest: https://arhiiv.err.ee/audio/seeria/kodumulda.

2010 käis Henn Latt uuesti Buraševos ja leidis doktor Gusseva tähistamata hauakünka. Kohapeal inimestega juttu ajades selgus, et mitmed Pätsi hauakoha leidmisele kaasa aidanud kohalikud olid saanud selle eest ametivõimudelt karistada. 2014 paigaldati Venemaa Tveri oblasti Buraševo küla kalmistule Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi kunagisele matmispaigale suure neljatonnise mälestuskivi, millele Eesti aktivistid paigaldasid mälestusplaadi.

Presidendi proua, Wilhelmine Päts (1879–1910) oli pikalt maetud Siselinna kalmistule ja tema ümbermatmine oli päevakorral olnud ka 1990. aastatel. Matti Päts jäi ootama külma talve, ent aeg möödus. 2009 võttis Muinsuskaitse Selts asja taas teemaks ja Matti Pätsi perelt saadi nõusolek ümber matmiseks.

Ümbermatmine

Ümbermatmine täna

Ümbermaetutest:

Eesti siseselt ümbermaetud

Aga keda välismaalt Eestisse tuua?

Kuulsad ümbermaetud: Koidula, Under, Päts

Kalmistud ja seadusandlus

Kohtume kalmistul!