Kalmistud ja seadusandlus
Kui nii mõnelegi võib see tunduda „kuiva“ või igava teemana, on regulatsioonid ja sätted olulised, mitte ainult ühiskonna toimimiseks vaid kalmistute puhul ka kultuuripärandi säilimiseks ja inimväärikuse kaitseks.
Eetilisi ja esteetilisi küsimusi on muidugi raske reguleerida – praegu kehtivates seadustes ja eeskirjades kohtab näiteks väljendit „hea tava“, mille sisu lahti ei seletata. Arusaam väärikusest on mõjutatud nii ajastu normist, ühiskonna traditsioonidest, kui üksikisiku maitse-eelistusest ja religioossete tõekspidamistest, ent globaliseeruvas maailmas ning mitmerahvuselises ühiskonnas võib ühe kultuurikillu säilimiseks, olla oluline ka esteetika ja eetika küsimusi reguleerida. Nii leiabki 1. augustist 2025 kehtima hakanud Tallinna kalmistute eeskirjast ka kalmistu kujunduspõhimõtted ja hauaplatsi kujundusele kehtivad piirangud.
Enne selle ja teiste praegu kehtivate eeskirjadeni jõudmist aga väike ülevaade ajaloo jooksul siinsete alade matmispaiku puudutavatest seadustest. Seejärel olulisemaid noppeid tänasest seadustest – eelkõige teemad, mille kohta tuuridel küsitakse ning mis võiks keskmist platsiomanikku rohkem puudutada.
Kalmistuseaduste ajalugu
Esimene kogu tänasel Eesti alal matmist ja kalmistuid puudutav seadus oli 1772. aastal Vene senati ja Katariina II poolt välja antud ukaas. Prantsusmaal ning mujal Euroopas oli Voltaire’ ja teiste valgustusfilosoofide eeskujul ringi asunud rändama uus arusaam inimeseks olemisest, surmast ja ka hügieenist – Pariisi katakombidest ja masshaudadest tulev lehk pani mõtlema kalmistute rajamisele linnast väljapoole. Valgustusaega iseloomustab üldiselt füüsilise ruumi spetsiifilise funktsiooniga paikadeks jagamine, linnaplaneerimises nähakse viisi korrastada inimeste mõtteid ja hinge. Valgustusajastu mõtted jõudsid ka Katariinani ning Vene impeeriumisse, kus ühena esimestest Euroopas jõuti seaduse ja uute reeglite kehtestamiseni.
Ukaas keelas matmise kirikutesse ning kalmistute rajamise elamute lähedusse. Korraldus lähtus hügieenikaalutlustest, kuna varasemalt maeti elanikele liiga lähedale ja liialt madalatasse haudadesse, nüüd oli soovitatav vahe 300, minimaalselt aga 200 sülda lähima elumajaga (1 süld = 2,13 m). Nõuetest peeti Liivimaa kubermangus karmimalt kinni kui Eestimaal, kus võis mõnel pool ka kirikaedadesse edasi matta. 1773. aastal tegi Eestimaa kindralkuberner ukaasi sisu veel kord teatavaks müürilehtede abil ja keelas kategooriliselt kirikutesse matmist jätkata. Üldiselt käsku järgiti ning asutati uued surnuaiad asustusest eemale. Seepärast on paljud Eesti vanimad kalmistud rajatud just 1770. aastatel.
Varasemalt võisid ka kirikud ja kohalikud maaomanikud piirata kalmistute rajamise kohti ja matmist, ent eraldiseisev kalmistu oli pigem haruldane, seotud hukkamispaikade ja lahingute toimumiskohtadega. Alates varasest keskajast ja ristiusustamist maeti peamiselt kirikutesse sisse ja kirikaedadesse – tähtsamad ja jõukamad inimesed kirikusse sisse ja mida altarile lähemal seda parem, sarnane hierarhia kehtis ka kirikut ümbritsevate hauaplatsidega. Kirikutes olevad hauakambrid ja krüptid olid pärandatavad ja ostetavad. Kirik institutsioonina ja kohalikud kirikuisad võisid usulistel kaalutlustel mõne elaniku matmisest keelduda, näiteks ristimata lapsed ja enesetapjad maeti kirikaiast väljapoole.
Lisaks ukaasile piiritlesid ja reglementeerisid Vene Keisririigis kalmistuid ning matmist mõned muud seadusaktid. Näiteks Baltimaade luterlike kalmistute kohta käis ”Võõraste usutunnistuste seadus”. Aadlike kohta kehtis vastav osa ”Seisuste seadusest”. Matusetalituse kord on kirja pandud luterlike koguduste agendasse. Tänaseni kehtiva EELK Agenda kinnitas Vene Keisririigi siseminister 19. märtsil 1897, selle eestikeelne versioon ilmus 1902. aastal.
Ukaasi põhipunktid ja „Võõraste usutunnistuste seadus“ jäid kehtima veel Eesti iseseisvuse algusaegadel. Nende sisu tühistati kui Eesti Vabariigis võeti 29. oktoobril 1925 vastu Matmispaikade seadus. Seda täiendas 31. augustil 1926 siseminister Laretei määrus.
Kalmistud jagati avalikeks ja eramatmispaikadeks. Sätestati kui sügavale matta, millal võib peale matta ning kuidas kasutada suletud matmispaiku. Uus surnuaed tuli asutada paika, kuhu linn ei laiene ja soovitatavalt põllumajanduslikuks kasutamiseks kõlbmatule maale, kohas kus põhjaveed ei valgu 250m raadiuses looduslikke veekogudesse. Kaugus lähimatest elamutest pidi olema vähemalt 200 meetrit.
Haud tuli kaevata vähemalt 2 meetrit sügav ning uuesti võis samasse kohta matta alles 30 aasta möödumisel eelmisest matusest. Korrastamata hauaplatsiks tunnistatud matmispaiga võidi uuesti kasutusele võtta kui vähemalt aasta jooksul keegi hooldamas käinud polnud. Kogu kalmistuala sulgemise puhul oli keelatud 50 aasta jooksul sulgemise päevast arvates kalmistu ala kasutada muuks otstarbeks ja ehitada sinna hooneid.
Usuühingute senised surnuaiad jäid nende käsutusse ning usuühingutel puudus kohustus lasta oma valitsemise all olevatele matmispaikadele matta teiste koguduste liikmeid või uskmatuid. Seadus sätestab, et kui siiski luba antakse, peaksid sellised matused toimuma võimalikult selleks eraldi määratud kohtades. Usuühingute matmispaiku puudutas ka usuühingute ja nende liitude seaduse § 25 kolmas lõige.
Kalmistu valitseja võis kehtestada makse enda heaksarvamise järgi. Avalikkes matmispaikades määrati maksunormid kolmeks aastaks ja nende maksumäärad hakkasid ilmuma Riigi Teataja lisades igal aastal. Hinnad olid piirkonniti erinevad, kuid mitte üle jõu käivad. Reahauad olid üldiselt maksuta.
Sellest seadusest võivad meie jaoks täna tunduda huvitavad või ebatavalised paar järgmist punkti:
Keelati kalmistutel loomi karjatada,
Koeri kaasa võtta,
„Matmispaikadel on keelatud põõsaste ja puude rikkumine ning lillede murdmine wõi kaasawõtmine. Samuti on keelatud igasugune (ka jalgratastel) sõitmine“,
Kabelitesse, võlvide alla ja müüritud haudadesse lubati edasi matta aga nüüdsest ainult metallkirstudes. Kabelite ehitamisel oli tarvilik lisaks matmispaigaomanikule ka maakonna või linnavalitsuse luba.
1925. ja 1926. aasta seadused reglementeerisid peamiselt surnuaedu puudutavat. Matmiste korraldamist sisaldus neis vähe ja seda teemat puudutas Arstiseadus. Selle eraldi seaduse alla koondamiseks andis Riigivanem 12. juulil 1935. aastal Matmise seaduse dekreedi. See kordas veel üle, et „haua sügavus surnu matmiseks ei tohi olla alla 2 meetri, ning haud tuleb täita mullaga vähemalt kuni maapinnani.“.
Hargla koguduse matmisplatsi raamat
Riiklik seadusandlus seega hauatähiste ja -platside ilmet ei piiranud. Küll võis seda teha aga konkreetse kalmistu eeskiri või matmisplatsi raamat – kogudused kalmistuhaldajana võisid usust lähtuvaid reegleid kehtestada. Nt tegi seda E. E. L. K. Hargla koguduse maksulise matmisplatsi raamat.
Punkt 12: „Surnuaia üldosas (Hargla koguduse liikmete rajoonis) iga haua peale pärismatmisplatsil ehk perekonna ühishaudade peale pärismatmisplatsil tuleb panna kas rist ehk mingisugune teine ristiinimese usulisi tundeid mitte haavav märk või mälestussammas, mis ka enese peal peavad kandma ristimärki. Ristid, mälestusmärgid või sambad võivad kanda peale surnu nimede sünnikoha ja -aja, surmakoha ja -aja ainult Pühast Kirjast võetud salme ehk Pühakirja sisule vastavaid lauseid. Viimaste paigutamine mälestusmärkidele on võimalik koguduse juhatuse teadmisel ja nõusolekul.“
Mõned uued kalmistud nagu Metsakalmistu ja Liiva, olid aga ka juba ilmalikud ning neile selliseid usulisi tundeid puudutavaid eeskirju kehtestada poleks saanud.
Huvitav on antud raamatus näide hauaplatsi kaunistamisest:
Nõukogude okupatsiooniajal ei olnud eraldi kalmistuseadust, vaid matuseid ja kalmistuid puudutav olid reguleeritud erinevate seadusega ning ministeeriumite määrustega, näiteks sõjaväeseadusega. Juura ja õigusteaduse ajalugu pole aga Kalmistugiidi tugevus ja nende üksikute seadusaktide ülesleidmine on suurem töö, mistõttu jääb täpsete reeglite väljatoomine praegu ära. Surnuaias olid mälestistena registreeritud mõned hauad ja mõisnike hauakabelid, kuid kalmistud ise valdavalt mitte – erandiks mõned talukalmistud ning arheoloogiamälestised. Ka kalmistute rajamine oli üldse harv näht, esinedes vaid uutes tööstuslinnades nagu Sillamäel ja Maardus rajati kalmistuid, aina kasvavas Tallinnas avati Pärnamäe kalmistu.
Praegu kehtiv kalmistuseadus
Iseseisvuse taastanud Eestis läks 20 aastat, enne kui Kalmistuseaduseni jõuti. Seni olid kohalikud omavalitsused kalmistuid puudutavaid eeskirju ja määrusi välja andnud, ent ühtne regulatsioon puudus, see tekitas omakorda segadust kalmistute teenusepakkujate seas. Õigus kehtestada surnute hoidmise, vedamise, matmise ja ümbermatmise tervisekaitsenorme oli sotsiaalministril. Kalmistuseaduse esimese eelnõu esitasid Trivimi Velliste ja Vootele Hansen Riigikogus 2003. aastal, ent riigikogu koosseis vahetus ja mõneks ajaks jäi eelnõu sahtlisse. Sealt võeti ta välja, arendati edasi uue töörühmaga, kuhu kuulus ka Eesti Kirikute Nõukogu. Vastu sai Kalmistuseadus võetud lõpuks 2011. aastal ning hakkas kehtima 1. jaanuarist 2012. Kalmistuseaduse nimi võib viidata küll ainult kalmistut puudutavale, ent seal on sees nii surnu transportimist, tuhastamist kui matmist reguleerivad sätted.
Paljud reeglid kalmistute rajamise kohta ja matmise sügavuse osas on sarnased juba ülal kõne all olnud seadustega: „Kalmistut ei või rajada ega laiendada maa-alale, mis on lähemal kui 200 meetri kaugusel asuva veehaarde suunas kaldu. Kalmistu rajamisel ja laiendamisel nähakse planeeringuga ette vähemalt 50 meetri laiune vöönd kalmistu välispiirist. Sinna on keelatud rajada ehitisi ja planeerida maakasutust, mis võib põhjustada kalmistul müra, välja arvatud kalmistut teenindav rajatis. Kalmistu rajamisel ja laiendamisel peab arvestama, et haua põhi peab jääma põhjavee kõrgeimast tasemest vähemalt 0,5 meetrit kõrgemale.“ (§ 4. punktid 3-5)
Kirstuga matmisel peab haua sügavus olema 1,5–2 meetrit maapinnast. Urniga matmisel peab matmise sügavus olema vähemalt 1 meeter. Kirstuga maetava surnu pealematmine ei või toimuda varem kui 20 aasta möödumisel viimasest matmisest samale kohale. Enne hauaplatsi hooldamata hauaplatsiks tunnistamist märgib kalmistu haldaja aastaks platsi ära vastava tähisega. Kui aasta jooksul platsi ei korrastata ega haldajaga ühendust ei võeta, võib platsi anda taaskasutusse tingimusel, et ajaloolised hauatähised ja piirded jäävad oma algsele asukohale. (§ 9. punktid 10, 11 ja 14).
Kalmistu matmiseks sulgemisel ei tohi enne viimasest matusest 75 aasta möödumist kalmistu ala muuta, seejärel võib selle muuta pargiks. Kui kasutusotstarve muutub, peab muutmisest huvitatud isik surnud ja tuha omal kulul ümber matma ja hauatähised ümber paigutama. See reegel kultuurimälestiseks tunnistatud kalmistutele ei kehti, sest neile uut otstarvet anda ei tohi. (§ 8, punkt 3)
Üldjoontes on seadus kalmistute tegevuse korraldamises pigem üldine ja põgus ning jätab vabad käed haldajale. Kalmistuid haldavad ka praegu nii kohalikud omavalitsused kui usulised ühendused, sõltuvalt kelle maa-alal matmispaik asub. Mõlemad saavad Kalmistuseaduse § 7 alusel kehtestada oma kalmistu kasutamise eeskirjad, kus kirjas hauaplatsi andmise tingimused, tähtajad, matmise kord, kalmistu tööaeg, hooldamata platsi arvele võtmine jms kalmistu tegevuse korraldamisega seotud asjaolud.
Seaduse vastuvõtmisest möödub peagi 15 aastast, rakendamisega on aga kohati endiselt probleeme. Seadus kohustas kalmistu valdaja sõlmima kasutuslepingud platside omanikega: § 13 sätestab, et seaduse jõustumise ajal kasutuses olev hauaplats jääb senise kasutaja kasutusse vähemalt kümneks aastaks seaduse jõustumisest arvates. 2022 ehk 10 aasta möödudes seaduse vastuvõtmisest tekkis paanika inimeste seas, kellega kalmistud polnud lepingut veel sõlminud ja küsimused, mis teha kui näiteks teine sugulane platsile matta tahab. Seaduses ettenähtu järgi peaksid tänaseks olema lepingud kõigi platsiomanike ja kalmistu haldajate vahel, praktikas see ometi nii ei ole. Augustis kirjutas Gerli Palgi Postimehes sel teemal ka artikli.
Aastatega on tekkinud uusi mõtteid ja nõuete praktikasse rakendamisel selgunud, et nii mõnigi aspekt võiks vähem rangelt reglementeeritud olla. Nii on arutlusel olnud uue kalmistuseaduse kehtestamine või ulatuslikumad muudatused olemasolevas. Hiljuti pakkus regionaal- ja põllumajandusministeeriumi kohalike omavalitsuste osakonna õigusvaldkonna juht Martin Kulp Maalehe artiklis välja 3 aspekti, mida võiks seaduses muuta või täiendada: täpsustada hauaplatside kasutuslepinguid puudutavat, võimaldada omavalitsustel seada omapoolseid lisapiirangud ning muuta võiks urni- ja kirstumatuse sügavust puudutavat nõuet – mitte seades ette nii täpseid norme nagu praegu.
On teisigi potentsiaalseid lisandusi. Üks neist on tuhastatute matmise reguleerimine – kas tuha peab maha matma ja kuhu seda matta võib? Seni puudub kohustus tuhastatud maha matta ja pole määratud, kuhu seda teha võib – inimene võib oma abikaasa tuhka hoida aastakümneid kaminasimsil või puistada naabri lillepeenrasse. Samas võib nii ühiskasutavatesse veekogudesse kui majade õue tuha puistamine osasid inimesi häirida. Kui kaua tuhka hoida, kuhu matta ja kuidas, on isiklikest arusaamadest sõltuvad väärtusküsimused, ent viimasel ajal on meedias märgata artikleid, mis nt kortermaja hoovi tuha puistamist taunivad ja kutsuvad üles seda keelama. Seaduses vastavate lõikude puudumine on eelkõige järelvalve keerukuse tõttu – kuidas kontrollida, kuhu ja kelle tuhk siis ikkagi maeti. Puuduvad ka registrid, kuhu vähemalt ära märkida urnid, mis kalmistule jõudnud pole.
Lisandunud on uusi matmisvorme ja välismaal on levinud teenused, mis lahkunu tuha eheteks pressivad, sellest keraamikat valmistavad või tätoveerijad, kes kliendi soovil lahkunu tuha tindiga segavad ning mälestustätoveeringuid teevad. Eestis pole need teenused ja uued matmisvormid, nt puumatused veel väga laialt levinud, ent meie turul olevatel ja siseneda soovivatel teenuspakkujatel, on raske leida konkreetset nimekirja tuhastatuga lubatud ja keelatud teguviisidest.
Teised teemasse puutuvad seadused
Kalmistuseadusele lisaks on matmine ja kalmistud seotud teistegi seadustega. Kaitseväekalmistuid ning sõjahaudu puudutab ”Sõjahaudade kaitse seadus“, kus sees on sõjaohvrite säilmete ümbermatmise, sõjahaudade nimekirja pidamise ja kaitseväe kalmistute haldamise kord. Lisaks kehtivad näiteks eelmises uudiskirjas tähelepanu all olevat Saksa Sõjavangide kalmistut ja teisi sarnaseid puudutavad rahvusvahelised kokkulepped – sõjahaudade vastastikku hooldamise leping Eesti ja Saksa riigi vahel 1995. aastast, 1997. aastast Soome ja 1993. aastast Briti valitsusega.
Ehitusseadustik mõjutab kalmistule rajatavaid teenindavaid hooneid, mitte aga haudehitisi ja hauaplatse – Kalmistuseaduse § 5. punkt 4 täpsustab: „Hauatähist ja hauaplatsi piirdeaeda ei loeta ehitiseks ehitusseadustiku tähenduses“. Kui kalmistu on tunnistatud kaitstavaks loodusobjektiks või asub looduskaitsealal, kehtivad ka Looduskaitseseadusest tulenevad nõuded. Ka puudutab kalmistute vara, matmiste teostamist, hauarüüstet ja -vargusi Karistusseadustik.
Ametkondadest on kalmistutega seotud enim Muinsuskaitseamet ja Terviseamet. Näiteks lasub viimasel kohustus eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamisel, sellega seoses ka kalmistute ja matmise osas riiklikku järelevalve teostamine. Muinsuskaitseamet ja Muinsuskaitseseadus mõjutab nii kaitse aluseid kalmistuid kui eraldi kaitse all olevaid hauatähised ning kalmistu ehitisi. Muinsuskaitse reeglitest tuleb juttu ka allpool.
Piirkondlikud erisused
Lisaks üleriiklikult kehtivale seadusele on omavalitsutel võimalik kehtestada kalmistutele kasutamise eeskirju ja põhimäärusi. Soovi korral leia oma lähedaste matmispaiga kohta käivad seadusaktid siit: https://www.riigiteataja.ee/jaotused.html?jaotus=KOV.KOV6.KOV6_1
Tallinnas praegu kehtiv kalmistute eeskiri on üsna värske, see hakkas kehtima selle aasta 1. augustist. Eeskirja regulatsiooniga hõlmatud kalmistud on Metsakalmistu, Pärnamäe, Pirita, Siselinna, Rahumäe, Hiiu-Rahu (koos Hiiu baptistide kalmistuga) ja Liiva kalmistu ehk siis täna kasutuses olevad kalmistud. Välja on jäetud sõjaväekalmistud ja kasutuseta matmispaigad. Kõik mainitud kalmistud on muinsuskaitsealused ajaloomälestised, kalmistutel on eraldi arvele võetud ehitis- ja ajaloomälestisi ning hauatähiseid kunstimälestistena. Lisaks eeskirja nõuetele lähtutakse kalmistute kasutamisel Tallinna linna heakorraeeskirjast, jäätmehoolduseeskirjast, lemmiklooma pidamise eeskirjast ja korrakaitseseaduse avalikus kohas käitumisenõuetest ning muudest asjakohastest riigi ja Tallinna linna õigusaktidest.
Seadus peegeldab ka ruumipuudust või vabade platside olemasolu eri kalmistutel – Siselinna kalmistul võib hauaplatsi uuesti kasutusse eraldada ainult tuha või tuhaurni matmiseks. Metsakalmistule, Siselinna, Rahumäe, Pirita ja Hiiu-Rahu kalmistule eraldatakse hauaplats vaid perekondade ühendamise eesmärgil, kui varem on kalmistule maetud taotleja lähedane ning hauaplatsile, kuhu lähedane on maetud, ei ole enam võimalik täiendavalt matta. Metsakalmistu üldalale võib kalmistu haldaja põhjendatud juhul eraldada hauaplatsi Eesti või Tallinna avalikus elus silma paistnud või riiklikult, kultuurilooliselt või linnale oluliste isikute ja nende omaste matmiseks. (§ 7, punktid 3, 6, 7)
Eeskiri muudab varasema 15 aasta asemel hauaplatside kasutamise tähtajatuks. Urnikambritele jääb kehtima 15 aastat kasutusluba, mida saab taotlust esitades pikendada. Kui urnikambri kasutamise loa kehtivus on lõppenud ja surnu lähedane ei ole avaldanud soovi pikendada ega urni vastu võtta, asetatakse urn tuhaurnide ajutiseks hoidmiseks ette nähtud kohta. Kui surnu ükski lähedane ei avalda kahe aasta jooksul soovi urni vastu võtta, puistatakse surnu tuhk tuhapuistealale ning tühi urn maetakse selleks eraldatud kohta. (§ 12) Matmisplatsi omanikel on õigus vaba ruumi olemasolul saada ise maetud tema kasutuses olnud matmisalale. Matmisala kasutajal on õigus teha kirjalik tahteavaldus, keda ta lubab pärast oma surma endaga samale matmisalale matta. (§ 9, 5 ja 6). Kui viimasest matmisest on vähemalt 20 aastat möödunud ning plats on tunnistatud hooldamata hauaplatsiks, antakse plats uuesti kasutusele. Hauakohale on kirstus lubatud peale matta üks kord, kultuurimälestiseks tunnistatud hauakohale ning riiklikult ja kultuurilooliselt või linnale olulise isiku hauaplatsile peale ei maeta. Kirstuga maetud surnu ümbermatmiseks peab matmisest olema möödunud vähemalt kolm aastat, ühishauda maetuid ümber ei maeta. (§ 22, 23, 27)
Lubati ööpäevaringne ligipääs külastajale jalgsi ja kergliiklusvahendiga. Välja jäi varasem keeld jalgrattaga kalmistul sõita ja lemmiklooma kaasa võtta. Valgel ajal võib kalmistu territooriumil sõita ka mootorsõidukiga (Hiiu-Rahu ja Siselinna kalmistul on selleks kindlad kellaajad). Kalmistul on keelatud näiteks: teha valju müra; kahjustada hooneid, väravaid, kalmistu piirdeid, veevõtukohti ja inventari, hauaplatsi, hauapiirdeid ja -tähiseid; teha lõket või kasutada 1. maist kuni 30. septembrini lahtise leegiga küünlaid; omavoliliselt kaevata hauda või teostada matmist; matta loomi; siduda puude külge leinalinte või muid esemeid; raiuda puid; kasutada pestitsiide. Kooskõlastama peab puude ja põõsaste istutamise, ehitustööd ja platsi mõõtmete suurendamise. (§ 5)
Kui Kalmistuseadus kalmistule ja hauakujundusele kuigi palju piiranguid ei sea, siis linna eeskirjades on lausa eraldi peatükk „Kalmistu ja hauaplatsi kujundamine ja hooldamine“. Muudatus kujunduses on, et kalmistu maa-alal on keelatud plastist ja imiteerivad lahendused. Keeld kunstlilli ei puuduta, ent edaspidi ei tohi kalmule panna kunstmuru, plastist tekke või piirdeid ja tehisvalgusega küünlaid. Enne hauarajatise paigaldamist, hauaplatsi kattematerjaliga katmist või haljastuse rajamist peab matmisala kasutaja esitama kalmistu haldajale kooskõlastamiseks kavandatava töö kavandi. Kui see erineb tavapärasest, tuleb plaan kooskõlastada ka Linnaplaneerimise Ametiga. Kui kokkuleppeid ei tehta või püstitatakse neist hoolimata ebasobiv rajatis, kõrvaldab kalmistu haldaja selle matmisala kasutaja kulul. Kui platsil asub hauarajatis või -tähis, mis on paigaldatud enne 1940. aastat, ei tohi seda eemaldada ega teisaldada. Kalmistu haldajal on õigus keelata ka hilisemal ajal paigaldatud hauarajatise ja -tähise eemaldamist või teisaldamist, kui see on suure kunstiväärtusega ja on kujunenud kalmistu üldkujunduse oluliseks osaks. (§ 24–26)
Mälestiste puhul tuleb Linnaplaneerimise ameti ning Keskkonna- ja Kommunaalametiga kooskõlastada nii mälestise konserveerimine, haljastustööd kui pinnase teisaldamine. (§ 29) Reeglite eiramine kultuurimälestiste puhul toob kaasa Muinsuskaitse seaduses karistused – mälestise tähise rikkumise või eemaldamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Tööde tegemine ameti loata karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Mõlema puhul on ka väärteokatse karistatav.
Muinsuskaitseamet ja muinsuskaitsealused kalmistud, seonduvad reeglid ja piirangud
Kalmistud on üldiselt kaitse all ajaloomälestistena (kultuurimälestise alamliik), nende siseselt võivad ka hauatähised olla eraldi kaitse all kui kunstimälestised ja ehitismälestised (hauakabeli puhul), liigitatuna nii vallasmälestisteks kui kinnismälestisteks (see liik mõjutab objektile kehtivaid spetsiifilisemaid nõudeid). Juba kalmistuseaduse esimeses peatükis on „Kultuurimälestiseks tunnistatud kalmistute laiendamisel, haldamisel ja matmiseks sulgemisel tuleb arvestada muinsuskaitseseadusest tulenevaid erisusi.“ Nagu just Tallinna kalmistute eeskirja puhul nähtud, sisaldavad tavaliselt kalmistute kasutuseeskirjad juba Muinsuskaitse seaduse punkte ja nõudeid.
See, et konkreetne plats või skulptuur on kaitse all, pole väga tihti esinev ning enamus inimestele probleemiks. Kui aga su pere hauaplats juhtub olema mälestis ehk lisaks kalmistu üldisele kaitsele ka eraldi objektina kaitse all, võib olla seal tööde tegemisel vaja taotleda lube ja muinsuskaitse eritingimusi. Abi ja kontaktid saab: https://www.tallinn.ee/et/ehitus/muinsuskaitse. Koristamine ja haljastuse hooldamine on tavapärane hooldustöö, mille jaoks luba küsida pole vaja. Restaureerimine ja mälestise ilmet muutev töö, on aga juba olukord, milles tuleks Muinsuskaitse Ametilt luba taotleda. Põhjalikumad ja täielikumad restaureerimistöö peaks läbi viima pädevustunnistusega isik. Ise võib hauatähist restaureerima hakates rohkem kahju kui kasu teha. Soovitusi korrastamiseks ja lihtsalt puhastamiseks saab lugeda siit.
Antakse ka restaureerimistoetust hauaplatside ja -tähiste korrastamiseks. Tasub hoida silma peal nii Muinsuskaitse ameti toetusekonkursitel (hauatähiste ja -platside tööd lähevad kategooria „ajaloo- ja arheoloogiamälestiste toetused (va hooned)“ alla). Taotlemine käib Kultuurimälestiste registri kaudu. Eraldi toetust on andnud välja ka Tallinna Linnaplaneerimise amet.
Kultuurimälestiste registris on kättesaadavad Muinsuskaitse eritingimused, Tallinna Rahumäe ja Liiva kalmistu omad on avalikult kättesaadavad. Need on tellinud LOVid, KOVid, kogudused ja kalmistu haldajad. Luba võib taotleda ka konkreetset tööd teostav teenuspakkuja, nagu restaureerimisfirma. Tavapärast platsi kasutajat need otseselt ei puuduta, aga võivad mõjutada näiteks tema poolt palgatud teenuse osutajat.
