Surmaharidus kui eluterve inimese kujundaja

Milleks surmaharidus?

Küsimus, miks üldse surmast rääkida ja seda koolis käsitleda, näitlikustab kui kaugenenud oleme ühiskonnana sellest looduse ning organismide eluringi loomulikust osast. Surmafakti igapäevaelust kadumine, on muutnud teema tabuks, ent kuniks kaasaegne meditsiin ei leiuta surematuse rohtu, jääb see endiselt tõsiasjaks, millega kõik kokku puutuma peavad. Seepärast vääriks teema rohkemat käsitlemist ka hariduses. Laiemalt üldse õpetamise ja kooli eesmärkide juurde minnes, on hariduse mõte aidata inimestel elus hakkama saada. Riikliku õppekava järgi aitab kool kasvatada õpilase areneda mitmekülgseks isiksuseks, kes suudab end elus täisväärtuslikult teostada[1]. Seda näevad ette ka UNESCO soovitused koolidele.[2] Kas ei kuulu täisväärtusliku elu juurde ka arusaam surmast ja oskused sellega toime tulla?

Surmaharidus toetab elu mõtestamist ja pakub võimalust ümberhinnata oma vääruseid. Seepärast on sellesisuliste haridusprogrammide nimetus mõnes riigis ka „elu ja surma haridus“[3]. Surmaharidus on osa inimeste surmakirjaoskuse (death literacy) arendamisest. Noonan et al defineerivad surmakirjaoskust kui kogumikku teadmisi ja oskusi, mis aitavad mõista surma ja teha elu lõppu puudutavaid otsuseid ning protseduure.[4] Koos surmakirjaoskusega on võimalik arendada ka leinakirjaoskust (grief literacy), mis viitab spetsiifilisemalt oskustele ja teadmistele, mille läbi saab olla toetavam ja mõistvam kogukonna liige ja ümbermõtestada suhtumine leina.[5]

Ühelt poolt räägime surma eitavast ühiskonnast, samas televiisori sisse lülitades, arvutis YouTube avades, filmi või multfilmi vaatama asudes, kohtame tihti surma. Üsna tavaline nii raamatus kui linateostes on süžee, milles hea tegelane võidab halvad ja nood surevad. Eriti noorematele lastele võib see kujundada aga väärarusaamu, justkui surm juhtub ainult halbade inimestega[6]. Üks surmahariduse eesmärke on seega ka ümber lükata arusaamu. Vanemate laste ja noorte puhul võivad sama sisuga arvutimängud ja videod aga teemat näiliselt desensitiseerida. Noored võivad siiski vajada abi mõistmisel, et surm juhtub päriselt, mitte vaid filmis või mängus.[7] Surma teadvustamisel ja õpetamisel on õpilastele positiivne mõju, aidates vähendada suremisega seotud hirmu ja ärevust nii nooremate[8] kui vanemate laste seas[9] ning leevendada traumareaktsioone hilisemas elus surmaga kokkupuutel[10]. Itaalias rohkem kui 500 noort kaasanud uuring näitas, et surmahariduse programmides osalemise järel paranes ka üleüldine õpilaste tundesõnavara ja toimetulek oma emotsioonidega: õpilased suutsid kergemini märgata oma negatiivseid emotsioone ja anda neile kiiremini nimetused.[11]

Kui surmast koolis ega kodus ei räägita, siis ei oska noor lähedase surmaga kokku puutudes ka reageerida või oma tundeid hinnata. Nii ei tea ta, millal on õige aeg pöörduda tugispetsialisti poole või peab end leinareaktsioone kogedes nõrgaks, tunneb oma emotsioonide tõttu häbi, aga varjab või internaliseerib need mõtted ja kogemused – kahjuks seeläbi leinaprotsess pikeneb. Ootamatult võib surm tungida ka klassi ja koolikeskkonda. Noorte enesetapud on olnud küll langustrendis, kuid siiski viimastel aastatel kooliealiste seas ~10 surma aastas.[12] Samuti pole lapsed ja noored kasvajatest ning õnnetusjuhtumitest puutumatud.

Millal on aga kohane surmast rääkida ja mis vanuses lapsed on võimelised seda mõistma? Üks varaseid uuringuid leidis, et alla 9-aastastega pole mõtet teemat üles võtta, sest nad pole veel surma tagasipööratamatuse mõistmiseks valmis[13]. Seda on aga hiljem korduvalt ümber lükatud. On ka juba 2-3-aastaseid lapsi, kes suudavad hariduslike sekkumiste järel surma jäädavust mõista[14]. Siiski on väikelaste arusaamisel piirid ja mõistmine on üldiselt positiivselt seotud lapse vanusega. Näiteks Koreas läbi viidud uuringus paranes haridusprogrammides osalenud nii 5 kui 6-aastaste arusaam, ent 6-aastaste tulemused olid märgatavalt kõrgemad oma noorematest rühmakaaslastest[15]. Eelmainitud varasemal uurimusel on aga selle osas õigus, et täielik surma mõistmine ehk kõik viis selleks vajalikku aspekti omandatakse tavaliselt 7.–10. eluaasta vahel.[16] Nendeks aspektideks on surma: vältimatus, universaalsus, tagasipööratamatus, kehaline düsfunktsioon ning kausaalsus.

Surmast võib seega rääkida kõikides vanustes arvestades lapse ea ja sõnavaraga. Alla 10-aastased ei pruugi teemat täielikult mõista, ent surmast kõnelemine aitab siiski seda normaliseerida ja lastel oma küsimusi ja mõtteid väljendada. Isiklik kogemus tööst lastega näitab, et tegelikult tahetakse oma kogemusi näiteks lemmiklooma või sugulase surmast jagada, aga koolis või kodus pole selleks võimalust olnud, mõnikord on hoopiski lapsel sel teemal rääkimine ära keelatud. Kui aga tuua surm tundi kasvõi kaudselt teemana sisse, kasutavad paljud lapsed ja noored võimalust, kui näevad et õpetaja on avatud teemakohastele küsimustele vastama või neid ära kuulama.

Surmahariduse ajalugu ja rakendamine

Tanatoloogia ja surmahariduse teke

Praegu tavapärane keskmine eluiga ja inimeste tervislik seisund on vaid viimase 100–150 aasta jooksul normaalsuseks kujunenud. Moderniseerumise, meditsiini ja teaduse arenguga saavutatud pikem ja tervem elu muutis aga ka arusaama elu olemusest. Kui varasemates kogukondades oli surm pidev ja lahutamatu osa elust, millega puututi kõrge suremuse tõttu kokku juba lapseas, siis linnastunud moodsas ühiskonnas vähenes enneaegne surm ning suremine paigutus aina enam meditsiiniasutustesse ja hooldekodudesse. Et loomulikus keskkonnas ja igapäevaelus inimese surelik loomus enam aktiivselt ei figureerinud, tõstatusid arutelud surmahariduse kui eraldi kontseptsiooni ja õppeaine vajalikkuse küsimust. Vajadus suurenes ka sekulariseerumise tõttu – traditsiooniliselt aitas surma mõtestada ja sellega seotud rituaale vormida kirik. Uued mõttevoolud ja arenev tehnoloogiline võimekus suremist uurida ja mõtestada sünnitasid tanatoloogia kui eraldi distsipliini. Hakati teadvustama ja uurima leinareaktsioone[17].

Läänemaailmas asuti seega juba alates 1920. aastatest surmaga lähemalt kokkupuutuvate erialade esindajaid teema osas koolitama.[18] Esimesed surmahariduse kursused käsitlesid palliatiivravi ja õpetasid elu viimases otsas olevate patsientidega suhtlemist. 1930.–1940. aastatel ilmusid ka esimesed surma ja leinapsühholoogia valdkonna uurimused[19]. Tanatoloogia ehk surmauuringud ei saavutanud aga teadusharuna enne 1950. aastaid laialdast tunnustust.[20] Viljakalt täienes meditsiinivaldkonna töötajatele suunatud publikatsioonide ilmumine.[21] 1956. aastal organiseeris esimeseks moodsaks[22] surmahariduse õpetajaks peetav Herman Feifel[23] Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni aastasel kokkutulekul sümpoosioni, mida võib pidada surmateadlikkuse ja surmahariduse liikumiste alguseks.[24] 1960.–1970. aastatel sisenesid surmauuringute väljale mitmed uued teoreetikud ja sündis surmahariduse kontseptsioon.

Üks palliatiivravis ja meditsiinis endiselt enim tsiteeritud leinauurijaid, Elisabeth Kübler-Ross pakkus välja tänaseks laialt levinud leinastaadiumid ning avaldas käsiraamatuid.[25] Kuigi tema välja pakutud viis staadiumi on hiljem korduvalt küsimuse alla seatud ja nendeni jõudmine polnud kuigi teaduslikult dokumenteeritud, siis Külber-Ross sisenes väljale just õigel ajal – ta kõneles loomulikust suremisest ja surmakogemisest ajal, kui raviprotsessid muutus aina tehnoloogilisemaks ja inimestel oli tekkinud selle suhtes vastumeelsus.[26] Suur osa surmaharidusest ongi senini keskendunud leina ja kaotusega seotud reaktsioonide teadvustamine ja nende inimeste toetamisele, kes parasjagu sellest puudutatud.

Uued tegijad pakkusid ka 1960. aastatel esimest korda surmahariduse kursusi ülikoolis – Robert Fulton Minnesota Ülikoolis ja Robert Kastenbaum Wayne State Ülikoolis (Wayne State University).[27] Kastenbaumi[28] 1977. aastal väljapakutud surma süsteemide kontseptsioon on mitmete surmahariduse kursuste aluseks tänaseni. Selle eesmärgiks oli näidata, kuidas individuaalsed surmakogemused on tegelikult mõjutatud ka laiemalt suhetest ja ühiskondlikest süsteemidest. Surmasüsteem on interpersonaalne, sotsiofüüsiline ja sümboolne võrgustik, läbi mille ühiskond vahendab indiviidi suhet surelikkusega.[29] See koosneb peamiselt viiest komponendist: inimesed, kohad, ajad, objektid ja sümbolid.[30] Kastenbaumi järgi on kõigil kultuuridel nii minevikus kui olevikus oma surmasüsteemid. Ühiskonna surmasüsteemi eesmärk on aidata nii indiviidil kui kogukonnal surma mõtestada ja sellega toime tulla. Esmakordse katse surmahariduse õppekava koostada tegi Patricia A. Moseley[31] 1976. aastal[32]. Daniel Levinton rõhutas aga vajadust rääkida surmast just lastele. 1977 seadis ta esmased eesmärgid laste ja noorte surmaharidusele[33], 1979. aastal täiendas teda Eugene Knott.[34]

Lõviosa tanatoloogia energiast on kulunud leina ja surmaprotsesside uurimisele ning surmahariduse välja töötamisele. Siiski on teadusharul ka surma humanitaar- ja sotisaalteadusliku nurga alt uuriv pool. Juba 1970. aastatel alustas surmast kirjutamist ka prantsuse ajaloolane Philippe Ariès.[35] Tema panus ei piirdu vaid ajaloolasena surma kui nähtusega seonduvate uskumuste uurimisega Lääne-Euroopa ajaloos, vaid ta pööras tähelepanu matusepraktikatele, kollektiivsetele mälestamistavadele ja aitas teadvustada surma rolli ühiskondliku nähtusena. Sotsioloog Zygmunt Bauman[36] on mõtestanud surma rolli traditsioonilises, modernses ja postmodernses ühiskonnas uurides, mida üldse surm on tähendanud ja kuidas see üksikisikuid ja ühiskondi on mõjutanud. Antropoloog ja teoloog Douglas Davies[37] on samuti uurinud surma ja leina tähendust ning rituaale eri kultuuriruumides, keskendudes just religioossetele ja antropoloogilistele aspektidele. Üks hilisemaid uurijaid, Thomas Laquer, on otseselt ette võtnud surnukehad ja analüüsinud nende rolli ajaloos[38]. 

Kogu valdkonna pioneeriks nii teoorias kui praktikas on pikalt olnud Ameerika Ühendriigid. Sel sajandil on järgi jõudmas ka Euroopa ja mõned Aasia riigid. Jaapanis on tanatoloogia asemel kasutusel termin shiseigaku. Tänaseks on tanatoloogia paisunud valdkonnana ning loodud on nii Surmahariduse ja -nõustamise ühendus The Association for Death Education and Counseling (ADEC), kui antud välja mitmeid käsiraamatuid ning teemavaldkonda tutvustavaid juhendmaterjale[39]. Surmauuringutest huvitatud võivad lisaks haridusele ja leinanõustamisele vaadelda ka näiteks surma ja matustega seotud seadusandlust, keskenduda filosoofilistele või eetilistele küsimustele või keskenduda hoopis kindlat liiki surmadele nt õnnetusjuhtumid. Digiajastu on laiendanud paljude tanatoloogia harude uurimispõldu, sest nüüd leiab ka internetikalmistuid, online-leinanõuandlaid ning veebilehti, mis surmast kõnelemise teemat lihtsustavad[40]. Ilmuvad ka omad teadusajakirjad: Robert Kastenbaum asutas koos Richard Kalishiga 1966. ajakirja Omega: Journal of Death & Dying[41], 1977. alustas ilmumist Death Studies (algse nimega Death Education).[42] Euroopas avaldatakse 1996. aastast ka ajakirja Mortality.[43]

Surmahariduse rakendamine 

Eelnevalt sai juba mainitud esimesi surmahariduse kursuseid ülikoolides. Nii nagu tanatoloogia on väga rikkaliku ampluaaga, on samuti surmaharidust rakendatud mitmete eri nurkade alt. Surmaharidus tähistab kõiki erinevaid hariduslikke tegevusi, mille eesmärk on arendada surma ja leina mõistmist. See võib olla eraldi kursuseformaat, ühe õppeaine eraldi alateema, mitmesse õppeainesse lõimitud subjekt, hetkeline infojagamine või ka laiem õppekava.[44] Kasutades Kastenbaumi surmasüsteemide kontseptsiooni: kooli võib mõista kohana, õpetajaid ja õpilasi inimestena, õppekava ja õppesisu objektina ja ajana ning meetodeid sümbolitena.[45]

Üldiselt võib jagada surmahariduse kursused kaheks: I) surma ja leina kui universaalse ja kollektiivse nähtuse õpetamine, II) surmakogemuse ning leina puhul nõustamine ja abi toimetulekul.[46] Kõigil surmahariduse kursustel on mõned ühised eesmärke. 1979. aastal korraldas Rhode Islandi ülikoolis surmahariduse teemalise seminari Eugene Knott. Tema sõnul on surmahariduse kolm olulisemat komponenti 1) infojagamine (sh väärinfo ümberlükkamine), 2) väärtuste kaardistamine ehk surmapõhjuste (vanadus, õnnetused, tervistkahjustav käitumine) analüüsi mõju elustiilile ja edasisele käitumisele ja 3) praktiliste toimetulekuoskuste õppimine.[47] Audrey Gordoni ja Dennis Klassi järgi võiksid surmahariduse eesmärgid olla: 1) informeerida õpilast vähetuntud faktidest, 2) aidata enese surelikkust teadvusta ja sellega leppida, 3) kujundada õpilasest teadlik meditsiini- ja matuseteenuste tarbija, 4) koondada mõtteid probleemide osas, mis puudutab surma ja selle kohta käivaid hinnanguid.[48]

Vaatamata mitmetele kasuteguritele ja eeskujumaterjalidele, on surmahariduse rakendamine seni tundlik teema. Seda nii lapsevanemate kui õpetajate jaoks. Just viimasel kümnendil on sellele poolele rohkem tähelepanu pöörama hakatud ka Euroopas – nii on õppekavasid ja suhtumist uuritud Hispaanias[49], Iirimaal[50], Šotimaal[51], Türgis[52]. Pea 700 õpetajat küsitlenud Hispaania uurijad leidsid, et üldiselt õpetajad toetavad surmaharidus, kuid tunnistavad samas et teema käsitlemine valmistaks neile raskusi.[53] Valmidust ja toetust mõjutasid nii sugu kui õpetaja vanus – kõige toetavamad olid vanemad naised.[54] Iirimaal küsitleti samal teemal 119 lapsevanemat ja 142 õpetajat. 80% lapsevanematest leidis, et surmaharidust peaks õpetama ja arutlema teemal lastega enne kui nad surmaga otseselt kokku puutuvad, õpetajate seas olid samal arvamusel 63%.[55] Sugu mängis ka iiri kontekstis rolli – suuremat valmidust last nii leinamisel toetada kui lihtsalt surmast rääkida tundsid emad ja naisõpetajad.[56] Koolid ja õpetajad puutuvad aga surmahariduse ainest ja ettevalmistuse puudumisest hoolimata surma ja leinaga kokku ka täna. Ei saa unustada, et osadele lastele on kool ainus koht, kust leida usaldusväärseid täiskasvanuid ja küsida vaevavaid küsimusi.

Kool on ka paigaks, kus lapse lein mõjutab nii lapse enda kui tema klassikaaslaste ja õpetajate elu. Üldiselt selle poolega aga tegeletakse ning ka siinkirjutaja õpetajakoolituses oli mõni loeng sel teemal – vähemalt Eestis hiljuti ametit õppinud ja tööle asuv õpetaja teab kriisipedagoogika põhitõdesid. Leina toetamine ja lapse leina eripärade uurimine on saanud küllaldaselt tähelepanu ning õpetajad saavad vajadusel võtta kätte ka mõnd laste ja noorte leina selgitava käsiraamatu.[57] Uuritud on ka õpetajate hakkamasaamist leinaga.[58] Tavapäraselt tegeletakse juba toimunud sündmuse tagajärgede leevendamise ja toetamisega, ent välja on töötatud ka ennetavaid mudeleid[59]. Surmaharidus sotsiaalse ja kollektiivse nähtusena, on aga koolides väga vähe esindatud.

William Yarber[60] on sõnastanud aga ka viis tingimust õpetajale, et surmaharidust edukalt rakendada: 1. oma enese surmaga seotud tunnete teadvustamine ja enese surelikkusega leppimine, 2. surmahariduse põhitõdedega kursisolek, 3. jälgima oma keelekasutust surmast kõneldes, kasutama lauseid, mis on vabad eelarvamustest ja hinnangutest, 4. teadlikkus inimese arengufaasidest ja nendega kaasnevatest kriisidest, 5. teadlikkus sotsiaalsetest protsessidest, mis surma puudutavad, võimekus ja teadlikkus kirjeldada surmaga seotud praktikaid, seaduseid ja institutsioone. Kui tingimused täidetud, saab surmahariduse rakendamiseks inspiratsiooni võtta järgnevatest näidetest.

Kõrghariduses on surmahariduse pakkumine ja vastava sisulise kursuse loomine lihtsam kui üldhariduse õppekava muutmine. Nii on mitmed USA ülikoolid juba surmahariduse kursusi katsetanud. Ethel King-McKenzie lõi Kennesaw State University’s Georgia osariigis 2002 kursuse „Death and Dying“, mille programmi kuulusid käigud kalmistutele, hooldekodudesse, morgidesse ja teistesse surmaga seotud paikadesse.[61] Tudengite anti ülesandeks: ajalehtede surmakuultuste lugemist, kaastundeavalduste kirjutamist, enda testamendi loomist ja enese epitaafi kirjutamist. Kursusesse kuulus isegi mälestusteenistuste ja tseremooniate läbimäng.[62] Teise fookusega oli 2019. aasta sügissemestril USAs Emory Ülikoolis läbi viidud surmahariduse kursus, mille eesmärgid olid teadvustada elulõpuga seotud otsuseid ja palliatiivravi olemust. Kursus põhines Community of Inquiry mudelil. Ainekava koosnes 1) kohtumistest surmaga tegelevate erialade ekspertidega, 2) teemakohaste tekstide lugemisest ja arutlemisest ning 3) individuaalsest uurimisprojektist, mida hiljem kogu kursusele plakatina esitleti. Iga kohtumise algul said õpilased enda surmaga seotud arusaamu ja kogemusi jagada, seejuures rõhutati, et ollakse usaldusväärses keskkonnas ja klassis mainitut ei jagata väljaspool ilma loata.[63] Kursuse raames rakendati ka tagurpidi klassiruumi meetodit.[64] Surmahariduse õpihuve ja -vajadusi on küsitud ka otse tudengitelt endilt.[65] Kuigi mitte veel õppekavadesse jõudnuna, on surmaharidust USAs rakendatud ka üldhariduses. Näiteks lõi üks aktivistlik keskkooliastme õpetaja Pennsylvanias ise kursuse. Kursuse eesmärgid olid kummutada müüte surma ja suremise kohta, toetada realistlike arusaamade ja ootuste kujunemist ning vähendada hirme. Klassi kutsuti arste, õdesid, kiirabiautojuhte, lahkajaid, jt elualade esindajaid, kes tööalaselt surmaga kokku puutuvad. Õpilased lugesid sõjaaegseid kirju sõduritelt, külastasid surnuaedu ning arutlesid klassis eutanaasia ja krüogeense külmutamise üle. Oma esmaste uskumuste ja suhtumise muutumise kaardistamiseks vastasid nad küsimustikele.[66]

Euroopas on surmaharidus seni jäänud uuringute jaoks läbi viidud sekkumiste tasemele. Näiteks Itaalias kuues eri koolis läbi viidud programmides osalesid paarsada 14–20-aastast ning surmahariduse kursus koosnes nii ametlikest – tunnid klassiruumis, kui vabas vormis õppimistest. Näiteks said õpilased luua rühmades pildiseeriaid ja lühifilme. Klassiruumis arutleti õpilastega teemadel: surm, surematus, surmajärgne elu.[67] Seni elluviidud projektides tunduvad just loomingulised meediumid olevat kõige populaarsemad viisid ainetundides surma käsitleda. Nii on tunnis surmaks rääkimise lähtekohaks olnud näiteks muusika ja kirjandus[68] või kino[69] ja filmid[70]. Leiab ka mitut ainet lõimivaid programme. St. Christopheri haigla Londonis teeb alates 2005 koostööd eri koolidega, nii alg- kui keskastme õpilastega, kuhu on kaasatud mitu haigla allasutust. Iga aasta valitakse teema ja kunstivormid, mida selle raames katsetatakse, teema on seotud riikliku ja kooli õppekavaga. Õpilased ja elu viimases otsas olevad patsiendid osalevad projektis, mis toimub korraga koolis ja haiglas. Nii surevatele patsientidele kui õpilastele on välja töötatud loomingulised tegevused kokkulepitud teemal. Osa tegevusi on eraldi, lõpus saadakse koos kokku ja näidatakse oma tulemusi-töid ning reflekteeritakse.[71] Näiteks 2010. aastal projektis John Baptist Primary School algkooliga, oli teemaks „Jõed“, harjutati muusikalist improvisatsiooni, laulukirjutamist ja viltimist. Osalesid kolmkümmend 8-9-aastast ja 15 patsienti. Õpilased jagunesid gruppidesse, näiteks muusikaimprovisatsioonigrupp kuulas mälestusi, mis patsiendid olid koolile edastanud ja lõid nende põhjal helisid.[72]

Iseloomult interdistsiplinaarse või kõikide distsipliinide ülesena, saab surma käsitleda igas õppeaines – olgu kasvõi suremise põhjuste statistilised diagrammid matemaatikatunnis. Pea lõputult on lõiminguvõimalusi loodusõpetuse-bioloogia, kunstide, kunstiajaloo, ajaloo, ühiskonnaõpetuse ja filosoofia vahel. On aga õppeaineid, kus see teemana nagunii läbi jookseb ja eraldi teadlikku sisestamist ja planeerimist ei vajagi. Iseküsimus aga, kas näiteks mõnd tuhandetest Holovernese pea maalidest vaadates, kunstiajaloo tunnis ka eksplitsiitsemalt surmast räägitakse või jääb pea maharaiumine lihtsalt stseeni kirjelduseks ning teemal pikemalt ei peatuta. Kõik eeltoodud näited pärinevad aga välismaalt. Kuidas on surmaharidusega lood Eestis?

Surmaharidus Eestis

Eestis pole tavaks koolitundides surma pikemalt käsitleda ning puuduvad ka mujal Euroopas juba tavapäraseks kujunenud õppekäigud kalmistutele ja krematooriumisse[73]. On olnud küll arutelusid, kuid kohustuslikku usundiõpetust pole meie koolides samuti kehtestatud – riikides, kus surmaharidust eraldi õppeainena õppekavas pole, tegeleb surmaga just enim usundiõpetus[74]. Arutelu ja uurimisseis surmahariduse võimalikkuse ja rakendamismeetodite osas on Eestis pea olematu. Ehk pole me ka veel ühiskonnana valmis aruteluks, kas viia õppekavasse surmaharidus kui eraldi õppeaine või lõimida surma laiapõhjalisemalt ja läbimõeldult erinevatesse õppeainetesse. Lõpuni läbi mõtestamata on nii eutanaasia, patsienditestamendi kui organidoonorluse küsimused. Surmaharidus eeldaks ka õpilastega elulõpu planeerimist, surmajärgsete soovide ja elustamissooviavalduste (CPR) läbi mõtestamist või isegi avalduste vormistamist.

Teiste riikide uurijate praktika on olnud esmalt analüüsida surmaga seotud teemade sisaldust kehtivates õppekavadokumentides[75], läbi viia uuringuid õpetajate ja lapsevanemate seas suhtumises surmaharidusse ning katsetada erinevate sekkumiste ja haridusprogrammide mõju väikestele uurimisrühmadele. Kuniks need etapid pole läbitud, pole ka surmahariduse eraldi ainekava välja töötamine mõttekas. Alustada saab aga teema käsitlemisega õppeainete siseselt, kus nagunii surmaga seotud sündmused või nähtused teemaks on – näiteks bioloogia, kirjandus, kunst ja ajalugu.

Eestis ühtegi laiapõhjalist küsitlust, mis uuriks õpetajate suhtumist surmaharidusse ja teema käsitlemisesse ainetundidesse ega vastavat õppekava analüüsi läbi viidud pole. Tallinna Ülikooli ELU projektis osalenud viisid 2021. aastal õpetajate seas küsitluse, milles osalenud tõid välja vajaduse teema käsitlemise ja toetava abimaterjali järele.[76] Tudengid koostasid sellest inspireeritult abimaterjali, mis on avaldatud Marju Kõivupuu raamatu „Inimese lahkumine. Raamat surma- ja kalmistukultuurist“[77] lisana. Jagatakse soovitusi, kuidas eri tüüpi surmasid, nt lemmiklooma surma ainetundides käsitleda ning soovitatakse lugemisvara. Ideed on head ja väärt töö materjalide leidmisel on ära tehtud, ent kõik juhtumid nõuavad tundides õpetaja omal algatusel teema sisse toomist, mida õppekavas pole. Abimaterjale oleks vaja ka õppekavast lähtuvalt surma tunnis käsitlemisel – kasutades ära tunnisisusid, millesse surm otsesemalt või kaudsemalt puutub ja aidates täita nõutud õpieesmärke.

Õnneks on meil mitmeid koolitajaid ja psühholooge, kes neil teemadel koolis külalisloengute raames räägivad ja õpetavad. Leiab programme lastele ja noortele, kes on kaotuse läbi elanud. Praegu õpetajaks õppijad vähemalt Tallinna Ülikoolis, saavad kohustuslikus korras ka esmased teadmised kriisipedagoogikast ja teadmisi laste leinaprotsesside erinevusest täiskasvanutega võrreldes. Kahjuks ei jõua aga koolitajad igale poole ja surmaharidus võiks olla terviklikum ja mahukam kui mõned loengud. Miks mitte osana ülesehitatud kursusest õppekavas, mis õpetab elama ja surema, osa ainetundidest ja sellele lisandina juba toimuvad külalisloengud.

Eesti võiks olla hea taimelava surmahariduse katsetamiseks. Seda nii riigi väiksuse ja piirkondlike õppekavade puudumise tõttu, kui lähtudes mitmete riikide uuringutest, mis toovad välja et just naisõpetajad ja vanemad õpetajad on rohkem avatud surmaharidusele – vähemalt hetkel õpetajate demograafiaga hästi sobiv. Õppekava muudatuste planeerimine ja elluviimine pikaajaline protsess, surmahariduse kehtestamine eeldaks ka teistsugust õpetajakoolitust. Üks viis surmaharidust ellu viia õpetajatele liigset lisakoormust tekitada, oleks aga teemal pikemalt peatuda õppeainetes, kus surm nagunii figureerib – näiteks ajalooõpetuses.

Kust teha algust? Surma käsitlemise võimalikkusest ajalooõpetuses

Mõeldes õppeainetele koolis, mille sisust enim surma võib leida, tuleb loodusõpetuse ja bioloogia kõrval ühena esimestest pähe ajalooõpetus. Teiste riikide õppekavauuringutest selgub üllatuslikult, et vähemalt õppekavade järgi ajaloos surma eriti ei esine.[78] Surm pole tõesti ajaloo õppekavas selles võtmes teema, eraldi peatükki „surma ajalugu“ õpikust ei leia ja õpetaja tunni alguses tahvlile teemaks surm ei kirjuta – kuigi saaks ju Ariès’i ja teiste uurijate põhjal koostada tunni surma ja suremise ajaloost, vaadelda religiooni, ühiskondlike protsesside mõju leinarituaalidele ja arusamaale suremisest. Üldiselt on aga igas koolis keskaega käsitledes mõne tunni sisuks katkuepideemiad. Iga sõja ja lahingu käsitlemisega kaasneb surmatemaatika, vahel on õpikus välja toodud traagilistes sündmustes hukkunute arvud. Samuti on mõne ajaloolise isiku surm tähtis osa ajaloost või pöördeliste sündmuste käivitajaks-lõpetajaks: olgu see siis Julius Caesar, Franz Ferdinand või Adolf Hitler. Surm kipub olema pikemalt teemaks holokausti ja genotsiidi käsitledes. Mõlemast ajalooõpetuses rääkimiseks on ilmunud mitmeid uurimusi.[79] Päris surmahariduse arendamine ja surma käsitlemine ajalooõpetuses on aga pea kündmata põld. Vaid Michailinos Zembylas on ühendanud ajalootunnis sõja käsitlemise, üksikisiku leina ja kaotusekogemuse ning surmahariduse.[80]

Hea tahtmise korral on kõik teemad ajaloos on surmaga seotud – kui just selle sajandi ja eelmise lõpu sündmused välja arvata, siis enamus ajalooõpetust tegeleb sündmustega, milles osalenud on tänaseks surnud. Ära kasutamist võimaldavad aga õppekavas juba olemasolevad teemad – õpetaja võib siduda kauge sündmuse tänapäevaga tuues paralleele Hispaania gripi ja Covid-pandeemia vahel, kasutada I maailmasõda käsitledes sõdurite päevikuid, milles neid ümbritsevat surma ja tapmist kirjeldatud või võtta surm ette laiemas kontekstis – näiteks sotsiaalmajanduslik olukord riigis või emamaa poliitilised otsused riigis, mistõttu inimesed surnuks nälgisid. Abstraktseks jäävad suured hukkunute numbrid nii II maailmasõjas kui musta surma niitmise ajal, saab personaalsemaks ja mõistetavamaks muuta argiajaloo abil. Surm ja selle mäletamine ning mälestamine on alati poliitiline ning räägib nii möödunud aegade kui hetkel kehtivaist ühiskondlikest väärtustest ja arusaamadest. Eesti koolis kipub ajaloo ja ühiskonnaõpetaja olema sama inimene, seega on eriti hästi võimalik siduda ajalooperioodid erinevate valitsusvormide teemaga ja võrrelda näiteks, kellele demokraatlikus ja kellele autoritaarses Eestis mälestusmärke püstitati.

Surmaharidus ja ajalooõpetus võivad olla seega üksteisele vastastikuselt kasulikud. Mõlema teemavaldkonna laius ja interdistsiplinaarsus võimaldab õppetöös kasutada palju eri meetodeid ja materjale-allikaid. Julgen väita, et surma käsitlemine ajalootunni raames võib vastavalt fookusele  arendada kõiki erinevaid ajaloolise mõtlemise oskusi ja õpipädevusi, toetada kriitilist mõtlemist ning lõimida ajalooõpetust teiste õppeainetega. Eri ajastute kombed ja arusaamad peegelduvad nii kalmistul, monumendikultuuris kui kirjalikes allikates selle läbi, kuidas näiteks tuntud inimese surmast lehes räägitakse. Nii saab arendada nii ajas orienteerumise oskust kui tööd allikatega – kriitilisus allikate suhtes ja monumendi püstitamise eesmärgi suhtes. Samuti võimaldab eri režiimide ja ideoloogiate surmaga seonduvate uskumuste uurimine teadvustada ajalooteadmiste konstrueeritust ja märgata tähenduste muutumist ajas – näiteks nõukogude ideoloogias on suur surmakultus, kangelassurma tähtsustatakse ja tähistatakse ning puhutakse pea iga sündmus ohvrite arvu suurendamise läbi suuremaks, saame aga kahtluse alla seada, kes need kangelased üldse olid ning kelle vaate läbi nad ajaloo osaks kirjutati. Suremisega seotud rituaalide ja tavade õppimine täiendab õpilaste sõnavara ning tarvis võib olla ajaloomõisteid – millal on matmispaiga nimetus tsikuraat, millal püramiid ja millal mausoleum – see on otseselt ajaloomõistete õppimine ja kontekstis kasutamise harjutamine. Iga surm annab võimalust luua põhjus-tagajärg seoseid ning kasutada empaatiat ja mitmeperspektiivsust. Isegi kui paljud Stalini surma üle rõõmustasid, oli ka neid, kelle tõekspidamiste tõttu oli see suurim tragöödia. Arutlusoskust saab samuti arendada pea iga teemaga ja surm pakub palju diskussioonivõimalusi alustades „suurte surmade“ teemast ajaloos ja lõpetades eetiliste küsimustega, kuidas tõlgendada ja käsitleda keerulisi ja veriseid ajaloosündmusi. Eeltoodud on vaid põgusad näited, ent lõputud võimalused ja valikud ei muuda alati elu lihtsamaks. Surmahariduse arendamisel on Eestis tööpõld veel vägagi lai ning eelkõige jääb rakendamine huvi või teadlikkuse puudumise taha.

[1] § 3. Põhikooli sihiseade – Põhikooli Riiklik Õppekava. 2011. https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014020.

[2] United Nations Educational, Scientific and Cultural Organisation. UNESCO education strategy 2014–2021. 2014;

United Nations Educational, Scientific and Cultural Organisation. Incheon Declaration: Education 2030: Towards inclusive and equitable quality education and lifelong learning for all. 2015.

[3] Näiteks Taiwanis ja Austraalias.

[4] Kerrie Noonan, Debbie Horsfall, Rosemary Leonard, John Rosenberg. Developing death literacy. – Progress in Palliative Care, 2016, 24(1), lk 32. DOI: https://doi.org/10.1080/09699260.2015.1103498.

[5] Lauren J. Breen, Daisuke Kawashima, Karima Joy, Susan Cadell, David Roth, Amy Chow, Mary Ellen Macdonald. Grief literacy: A call to action for compassionate communities. – Death Studies, 2022, 46(2), lk 430. DOI: https://doi.org/10.1080/07481187. 2020.1739780.

[6] Joo Ok Lee, Joohi Lee, Sung Seek Moon. Exploring children’s understanding… lk 259.

[7] Ethel L. King-McKenzie. Death and Dying in the Curriculum of Public Schools: Is there a place? – Journal of Emerging Knowledge on Emerging Markets, 2011, 3, lk 514. DOI: 10.7885/1946-651X.1061

[8] Virginia Slaughter, Maya Griffiths. Death understanding and fear of death in young children. – Clinical Child Psychology and Psychiatry, 2007, 12(4), lk 531–532. DOI: https://doi.org/10.1177/1359104507080980.

[9] Ines Testoni, Lucia Ronconi, Illene Noppe Cupit, Elisa Nodari, Guidalberto Bormolini, Annagiulia Ghinassi, Deborah Messeri, Claudia Cordioli, Adriano Zamperini. The effect of death education on fear of death amongst Italian adolescents: a nonrandomized controlled study. – Death Studies, 2020, 44(3), lk 183. DOI: https://doi.org/10. 1080/07481187.2018.1528056.

[10] Pablo Rodríguez Herrero, Agustín de la Herrán Gascón, Gregorio Pérez-Bonet, Juan Carlos Sánchez-Huete. What Do Teachers Think of Death Education? – Death Studies, 2020, 46(6), lk 1518. DOI: 10.1080/07481187.2020.1817176.

[11] Ines Testoni, Lucia Ronconi, Illene Noppe Cupit, Elisa Nodari, Guidalberto Bormolini, Annagiulia Ghinassi, Deborah Messeri, Claudia Cordioli, Adriano Zamperini. The effect of death education…, lk 183–186.

[12] Statistikaameti surmapõhjuste päring. https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvastik__rahvastikusundmused__surmad/RV56/table/tableViewLayout2 (vaadatud 26.01.2025).

[13] Maria Nagy. The child’s view of death. Journal of Genetic Psychology, 1948, 73, lk 2–27.

[14] Myra Bluebond-Langner. Meanings of death to children. – Herman Feifel. New meanings of death. New York, McGraw-Hill 1977, lk 47–66.

[15] Joo Ok Lee, Joohi Lee, Sung Seek Moon. Exploring children’s understanding… lk 257.

[16] Virginia Slaughter, Maya Griffiths. Death understanding… lk 527.

[17] Üks varasemaid oli kusjuures Sigmund Freud, kes avaldas 1917. aastal essee „Trauer und Melancholie“ [Lein ja Melanhoolia].

[18] Sally Paul, Laura Elina del Carpio, Pablo Rodríguez Herrero, Augustin de la Herrán. Death in the Scottish Curriculum: Denying or Confronting? – Death Studies, 2024, 48(8), lk 821. DOI:10.1080/07481187.2023.2283450.

[19] Thomas D. Eliot. The adjustive behavior of bereaved families: A new field for research. – Social Forces, 1930, 8, lk 543–549; Alfred Worcester. The care of the aged, the dying, and the dead. Springfield, Charles C. Thomas 1935; Erich Lindemann. Symptomatology and management of acute grief. American Journal of Psychiatry, 1944, 101, (2), lk 141–148.

[20] Luciana Mascarenhas Fonseca, Ines Testoni. The emergence of thanatology and current practice in death education. – Omega, 2011, 64(2), lk 158. DOI: https://doi.org/10.2190/om.64.2.d

[21] Kenneth J. Doka. Historical and Contemporary Perspectives on Dying. – David K. Meagher, David E. Balk. Handbook of Thanatology, The Essential Body of Knowledge for the Study of Death, Dying, and Bereavement. New York, Routledge 2013, lk 17. DOI: https://doi.org/10.4324/9780203767306.

[22] Ei saa väita, et surmaharidus leiutatakse 20. sajandil – surm, suremine, lein ning nendega seonduvad uskumused ja traditsioonid on olnud aastatuhandeid vanematelt lastele ja kogukonnalt indiviidile edastatav teave, olgu selle kandjaks suuline pärimus, vaatluse käigus õpitud rituaalid või kirikukoolis õpitud teadmised.

[23] Feifeli esimene suurem teos oli The meaning of death. New York, McGraw-Hill 1959. Mõjukaks ja paljutsiteerituks kujunes ka 1977. aastal avaldatud artikkel Death and dying in modern America. – Death Education, 1, lk 5–14.

[24] Hannelore Wass. A perspective on the current state of death education. – Death Studies, 2004, 28(4), lk 289–290. DOI: https://doi.org/10.1080/07481180490432315

[25] On death and dying. New York, Macmillan 1969. Eesti keelde on tõlgitud: Elisabeth Kübler-Ross. Surmast ja suremisest: mida on surijatel õpetada arstidele, õdedele, vaimulikele ja oma perekonnale. Tallinn, Postimees Kirjastus 2022 ja Elisabeth Kübler-Ross, David Kessler. Leinast ja leinamisest: leinale tähenduse andmine. Leina viis staadiumi. Tallinn, Tänapäev 2019.

[26] Kenneth J. Doka. Historical and Contemporary Perspectives on Dying. – David K. Meagher, David E. Balk. Handbook of Thanatology, The Essential Body of Knowledge for the Study of Death, Dying, and Bereavement. New York, Routledge 2013, lk 19–20. DOI: https://doi.org/10.4324/9780203767306.

[27] Illene Noppe Cupit. Historical and Contemporary Perspectives on Death Education. – David K. Meagher, David E. Balk. Handbook of Thanatology, The Essential Body of Knowledge for the Study of Death, Dying, and Bereavement. New York, Routledge 2013, lk 350. DOI: https://doi.org/10.4324/9780203767306.

[28] Robert Kastenbaum, Ruth B. Aisenberg. The psychology of death. New York, Springer 1972; Robert Kastenbaum. Death, society and human experience. St. Louis, Mosby 1977.

[29] Denial or Adaptation: The Death System. –  Robert Kastenbaum, Christopher M. Moreman. Death, Society, and Human Experience. Routledge 2024, lk 121. DOI: 10.4324/9781003182122-3.

[30] Samas, lk 88.

[31] Patricia A. Moseley. Developing curriculum for death education: how children learn about death? – Presentatsioon. Annual Meeting of the American Educational Research Association, 19th–20th April. California, San Francisco, 1976.

[32] Sally Paul, Laura Elina del Carpio, Pablo Rodríguez Herrero, Augustin de la Herrán. Death in the Scottish Curriculum… lk 821.

[33] Daniel Leviton. The Scope of Death Education. – Death Education, 1977, 1, lk 41–56.

[34] J. Eugene Knott. Death education for all. – Hannalore Wass – Dying: Facing the facts. New York, Hemisphere 1979, lk 385–403.

[35] Philippe Ariès. The Western attitudes toward death: From the Middle Ages to the present. Baltimore, MD, The Johns Hopkins University Press 1974; Philippe Ariès. L'Homme devant la mort. Seuilhe 1977 – inglise keeles The Hour of Our Death. New York, Knopf 1981.

[36] Zygmunt Bauman. Mortality, Immortality, and Other Life Strategies. Standford, Stanford University Press 1992.

[37] Douglas J. Davies. Death, Ritual and Belief. London, Cassell 1997.

[38] Thomas W. Laquer. The Work of the Dead: a Cultural History of Mortal Remains. Princeton University Press 2015.

[39] David K. Meagher, David E. Balk. Handbook of Thanatology, The Essential Body of Knowledge for the Study of Death, Dying, and Bereavement. New York, Routledge 2013. DOI: https://doi.org/10.4324/9780203767306.

[40] Washingtoni ülikooli kursusest välja kasvanud projekt Death Over Dinner võimaldab kaunil kodulehel vastata küsimustikule, kellega kavatsed surmast rääkida, valida välja seltskonnale lugemis-vaatamis-kuulamismaterjali, mida saab lasta endale meilile saata ning jagab üldisi nõuandeid suremisest rääkimisel. https://deathoverdinner.org/ (vaadatud 24.01.2025).

[41] Charles A. Corr. The Death System According to Robert Kastenbaum. – Omega, 2014, 70(1), lk 15. DOI: https://doi.org/10. 2190/OM.70.1.c.

[42] Luciana Mascarenhas Fonseca, Ines Testoni. The emergence of thanatology… lk 162.

[43] Samas.

[44] Dixie R. Crase, Darell Crase. Death education in the schools for older children. – Hannalore Wass, C. A. Corr. Childhood and death. New York, Hemisphere 1985, lk 355.

[45] Sally Paul, Laura Elina del Carpio, Pablo Rodríguez Herrero, Augustin de la Herrán. Death in the Scottish Curriculum… lk 822.

[46] Pablo Rodríguez Herrero, Agustín de la Herrán Gascón, Gregorio Pérez-Bonet, Juan Carlos Sánchez-Huete. What Do Teachers Think of Death Education? – Death Studies, 2020, 46(6), lk 1519. DOI: 10.1080/07481187.2020.1817176.

[47] J. Eugene Knott. Death education for all. – Hannalore Wass – Dying: Facing the facts. New York, Hemisphere 1979, lk 385–403.

[48] Audrey Gordon, Dennis Klass. Thev need to know: How to teach chifdren about death. Englewood Cliffs, N.J., Prentice-Hall, 1979.

[49] Hispaanias on surmahariduse uurimine viljakas valdkond. Mõne uurimuse paljudest välja tuues: Agustín de la Herrán Gascón, Pablo Rodríguez Herrero, Victoria de Miguel Yubero. Is death in the Spanish curriculum? Esta la muerte en el currıculo español? – Revista de Educacion, 2019, 385, lk 201–266. DOI: https://doi.org/10.4438/1988-592X-RE-2019-385-422, Pablo Rodríguez Herrero, Agustín de la Herrán Gascón, Victoria de Miguel Yubero. The inclusion of death in the curriculum of the Spanish Regions. – Compare: A Journal of Comparative and International Education, 2022, 52(1), lk 37–55. https://doi.org/10.1080/03057925.2020.1732192.

[50] Marguerita McGovern, Margaret M. Barry. Death education: knowledge, attitudes and perspectives of Irish parents and teachers. – Death Studies, 2000, 24(4), lk 325–333. DOI: https://doi.org/10.1080/074811800200487.

[51] Sally Paul, Laura Elina del Carpio, Pablo Rodríguez Herrero, Augustin de la Herrán. Death in the Scottish Curriculum: Denying or Confronting? – Death Studies, 2024, 48(8), lk 820–835. DOI: 10.1080/07481187.2023.2283450.

[52] Zeynep Funda Sonbul, Raşit Çelik. The place of death in elementary and secondary school curricula in Turkey. – International Journal of Educational Research, 2023, 117, lk 102–106. DOI: https://doi.org/10.1016/j.ijer.2022.102106

[53] Pablo Rodríguez Herrero, Agustín de la Herrán Gascón, Gregorio Pérez-Bonet, Juan Carlos Sánchez-Huete. What Do Teachers Think of Death Education? – Death Studies, 2020, 46 (6), lk 1525. DOI: 10.1080/07481187.2020.1817176

[54] Samas.

[55] Marguerita McGovern, Margaret M. Barry. Death education: knowledge, attitudes and perspectives of Irish parents and teachers. – Death Studies, 2000, 24(4), lk 329. DOI: https://doi.org/10.1080/074811800200487.

[56] Samas.

[57] Psühholoog Atle Dyregrov on andnud valdkonda suure panuse ning tema raamatuid leiab ka eestikeelsena.

[58] Danai Papadatou, Olga Metallinou, Chryse Hatzichristou, Ludmila Pavlidi. Supporting the bereaved child: Teacher’s perceptions and experiences in Greece. – Mortality, 2002, 7(3), lk 324–339. DOI: https://doi.org/10.1080/1357627021000025478.

[59] Sharon Aspinall. Educating children to cope with death: A preventive model. – Psychology in the Schools, 1996, 33(4), lk 341–349. DOI: https://doi.org/10.1002/(SICI)1520-6807(199610)33:4%3C341::AID-PITS9%3E3.0.CO;2-P

[60] William L. Yarber. Death Education: A Living Issue. – Science Teacher, 1976, 43(7), lk 21–23.

[61] Ethel L. King-McKenzie. Death and Dying… lk 515.

[62] Samas, lk 518.

[63] David Kulp, Lynn O’Neill, Tammie Quest, Susan Tamasi, Kim Loudermilk, Arri Eisen. Teaching death: exploring the end of life in a novel undergraduate course. – Innovation and Education, 2021, 3(7), lk 4. DOI: https://doi.org/10.1186/s42862-021-00014-y.

[64] Samas, lk 6.

[65] Gloria Birkholz, Paul T Clements, Rhonda Cox, Alethea Gaume. Students’ self-identified learning needs: A case study of baccalaureate students designing their own death and dying course curriculum. – The Journal of Nursing Education, 2004, 43(1), 36–39. https://doi.org/10.3928/01484834-20040101-01

[66] Anne Auten. Why Teach Death Education. – Journal of Reading, 1982, 25(6), lk 603.

[67] Ines Testoni, Lucia Ronconi, Illene Noppe Cupit, Elisa Nodari, Guidalberto Bormolini, Annagiulia Ghinassi, Deborah Messeri, Claudia Cordioli, Adriano Zamperini. The effect of death education… lk 182.

[68] Ernesto Colomo Magaña, José Manuel de Oña Cots. Pedagogía de la Muerte. Las canciones como recurso didáctico [Surmaharidus. Laulud didaktilise materjalina.] – Revista Iberoamericana Sobre Calidad, Eficacia y Cambio en Educacíon, 2014, 13(3), lk 109–121; Ernesto Colomo Magaña. Pedagogıa de la muerte y proceso de duelo. Cuentos como recurso Didactico. [Surma ja leina pedagoogika. Jutud didaktilise õppematerjalina]. –  Revista Iberoamericana Sobre Calidad, Eficacia y Cambio en Educacion, 2016, 14(2), lk 63–77. DOI: https://doi.org/10.15366/reice2016.14.2.004.

[69] Mar Cortina Selva, Agustín de la Herrán. Pedagogía de la muerte a través del cine [Surmaharidus läbi kino]. Madrid, Universitas 2011.

[70] Meredith Cox, Erin Garrett, James A. Graham. Death in Disney film. An implication for children’s understanding for death. – Omega, 2005, 50(4), lk 267–280. ja Kelly Tenzek, Bonnie M. Nickels. End-of-life in disney and Pixar films: an opportunity for engaging in difficult conversation. – Omega, 2019, 80(1), 49–68. DOI: https://doi.org/10.1177/0030222817726258.

[71] Giorgos Tsiris, Marion Tasker, Virginia Lawson, Gerry Prince, Tamsin Dives, Mick Sands, Andrew Ridley. Music and arts in health promotion and death education: the St Christopher’s Schools Project. – Music and Arts in Action, 2011, 3(2), lk 95–119.

[72] Samas, lk 103–109.

[73] Ajalikust ja ajatust. Abimaterjal õpetajatele surma- ja leinateema käsitlemiseks koolis. Koostajad: Vivian Arusaar, Õnnela Kliimant, Hanna Lahesaar, Kerttu Lohu, Signe Prinzthal, Silja Staalfeldt-Rahumägi. – Marju Kõivupuu. Inimese lahkumine. Raamat surma- ja kalmistukultuurist. Tallinn, Pegasus 2024, lk 258.

[74] Näiteks Šotimaa koolide ainekavades esines teiste õppeainetega võrreldes surm enim just usundiõpetuses: Sally Paul, Laura Elina del Carpio, Pablo Rodríguez Herrero, Agustín de la Herrán Gascón. Death in the Scottish Curriculum: Denying or Confronting? – Death Studies, 2023, 48(8), lk 826. DOI: 10.1080/07481187.2023.2283450.

[75] Hispaanias vaadati läbi 110 õppekava ja õpetamisega seotud dokumenti: Pablo Rodríguez Herrero, Agustín de la Herrán Gascón, Victoria de Miguel Yubero. The inclusion of death in the curriculum of the Spanish Regions. – Compare: A Journal of Comparative and International Education, 2022, 52(1), 37–55. DOI: https://doi.org/10.1080/03057925.2020.1732192

[76] Ajalikust ja ajatust. Abimaterjal õpetajatele surma- ja leinateema käsitlemiseks koolis. Koostajad: Vivian Arusaar, Õnnela Kliimant, Hanna Lahesaar, Kerttu Lohu, Signe Prinzthal, Silja Staalfeldt-Rahumägi. – Marju Kõivupuu. Inimese lahkumine. Raamat surma- ja kalmistukultuurist. Tallinn, Pegasus 2024, lk 258.

[77] Marju Kõivupuu. Inimese lahkumine. Raamat surma- ja kalmistukultuurist. Tallinn, Pegasus 2024.

[78] Pablo Rodríguez Herrero, Agustín de la Herrán Gascón, Victoria de Miguel Yubero. The inclusion of death in the curriculum of the Spanish Regions. – Compare: A Journal of Comparative and International Education, 2022, 52(1), lk 37–55. DOI: https://doi.org/10.1080/03057925.2020.1732192. Leidsid, et loodusteadused, filosoofia ja kodanikuharidus tegelesid teemaga enim, samuti oli surma mainitud majanduse, kirjanduse ja kunstide ainekavades. Ajaloos aga mitte.

[79] Pascale R. Bos. Empathy, Sympathy, Simulation? Resisting a Holocaust Pedagogy of Identification. – Review of Education, Pedagogy, and Cultural Studies, 2014, 26(5), lk 403–421. DOI: https://doi.org/10.1080/10714413.2014.958380; Neil Burtonwood. Holocaust Memorial Day in schools – Context, process and content: A review of research into Holocaust education. – Educational Research, 2002, 44(1), lk 69–82. DOI: https://doi.org/10.1080/00131880110107360; David H. Lindquist. Avoiding inappropriate pedagogy in middle school teaching of the Holocaust. Middle School Journal, 2007, 39(1), lk 24–31. DOI: https://doi.org/10.1080/00940771.2007.11461610.

[80] Michailinos Zembylas. Personal narratives of loss and the exhumation of missing persons in the aftermath of war: In Search of public and school pedagogies of mourning. – International Journal of Qualitative Studies in Education, 2011, 24(7), lk 767–784. DOI: https://doi.org/10.1080/09518398.2010.529839.