Kunstnikuks kujunemine

Jaan Koort sündis 6. novembril 1883. aastal Tartumaal, Pupastvere külas, talupoja perekonnas ning oli noorim ehk 13. laps. Pärast kohaliku kooli lõpetamist õppis edasi Tartus. Tartu-aastatel tärkab Koorti huvi kunsti vastu, kuid tema kunstiharrastused on veel küllaltki ebamäärased – ta katsetas luulega, võttis viiulitunde ja külastas Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursusi.

1902. aastast leiab toona 19-aastase Jaan Koorti nime Peterburi Parun Stieglitzi tehnilise joonistuse keskõppeasutuse õpilaste nimekirjast, esmalt vabakuulajana ja alates 1903. aastast täieõiguslike õpilaste nimekirjas. Stieglitzis jõudis ta õppida paar aastat. Revolutsiooni puhkedes liitus Koort üliõpilaskonna kõige aktiivsema osaga, arreteerimist kartes võttis ta koolist dokumendid välja.

1905. aasta revolutsiooni sündmused, Stieglitzi skulptuuriklassi õpetaja vene skulptor Matvei Afanasjevitš Tšižovi laad ja tihedad külaskäigud Peterburi muuseumitesse olid aga oma jälje jätnud ning kujundanud välja nii Koorti ühiskondlik-poliitilised vaated kui huvid kunstis.

Pariisi-aastad

Jaan Koort näitusesaalis. Parikase foto. TLM F 9841:13

Poliitilise jälitamise kartuses lahkus ta Venemaalt. Pärast enese varjamist vanemate talus suundus ta Soome ja Saksamaa kaudu Pariisi. Sinna jõuab ta pärale 1905. aasta suvel. Ta õpib 1905–1908. aastatel École des Beaux-Arts’is skulptuuri, maalis täiendab ta end eraateljeedes. Skulptuuris oli ta juhendajaks Antonin Mercié, kelle laad sarnanes tugevasti Tšižovi omaga. Peagi saab Koorti suurimaks eeskujuks August Rodin. Koort võtab omaks Rodini meisterliku modelleerimise, marmor- ja pronksskulptuuride maalilise pinnakäsitluse, eriti aga tähelepaneliku natuuri tundmaõppimise. Rodini mõjul liigub ta Stieglitzi akademismist edasi ja looming omandab sümbolistliku kallaku.

Pariisiaastatel olid mõju avaldanud kunstnikud ka Antoine Bourdelle ja Aristide Maillol. Koortist sai skulptor, kes tundis ja kasutas meisterlikult pea kõikide skulptuurimaterjalide omadusi. Samaaegselt vaimustus ta Vana-Egiptuse ja Assüüria kunstist ning ka vararenessansi skulptuuridest, eriti naiste büstidest. Paralleelselt skulptuuriga jätkab ta maalikunstiga, eelkõige maastikega. Eeskujud on van Gogh ja Cézanne. Suved viisid kunstnikud Pariisist välja, paljud sõitsid Norrasse ja sinna sõitis 1907. aastal ka Koort. Ta maalis ning töötas muu hulgas ka talusulasena. Norra etüüdides võib täheldada munchilikkust koloriidis ja raskuses. Oma maalidele meisterdab ta raamid ise. Viimastel Pariisi-aastatel otsustab Koort lõplikult skulptuuri kasuks ja maal jääb nüüdsest ainult kõrvalharrastuseks.

Koort hakkas tähelepanu äratama juba oma esimeste esinemistega Pariisi salongides. 1908. aastal esineb Koort "Rahvuslikus salongis" oma skulptuuridega ja Sügissalongis maalide ja skulptuuridega, peale selle ka veel Pariisi vene kunstikoloonia näitusel. Kevadsalongis suutis ta sedavõrd tähelepanu äratada, et ta töid osteti.

Tagasi koju

Kodumaal käib Jaan Koort mitmel korral ja aga iga kord uue varjunimega, sest poliitilise pagulasena poleks ta teisiti saanud. 1910. aasta suvel teistkordselt Eestis viibides tutvub Koort oma tulevase abikaasa Mari Uusmaniga. 1910. aasta jõululaupäeval peab Pariisi Eesti kunstikoloonia Jaan Koorti pulmi, 1912. aastal sünnib esimene laps, kellele antakse egiptusepärane nimi Râ, Järgnevalt sünnivad 1914. aastal tütar Tuui, 1916. Lennart ja 1920. aastal poeg Peep. 1915 juulis lahkub Koort Pariisist, mõneks ajaks kolitakse Moskvasse.

1916. aastal pöördub Koort kodumaale tagasi ning asub esialgu elama Tartu. Kodumaa ei võtnud kujurit aga kuigi hästi vastu – teda ei kutsutud Pallase ühingu liikmeks ega pakutud õppejõu kohta Pallase kunstikoolis. Eesti Töörahva Kommuuni päevil juhtis Koort 1919. aastal Tartus kultuuri ja hariduse komissarina kunsti- ja kultuurivarade arvelevõtmist ja säilitamist ning see jättis talle kogu eluks Eesti ametlikes ringkondades negatiivse märgi. Tartus alustab Koort talupojaportreede sarja. Koort otsib ja loob eesti talupoja koondportreed. Enamus neist töist on puidus ja graniidis. Oma laste kasvades loob ta ka lasteportreede sarja, jäädvustades lapsed igas vanuseetapis. Imikute peade materjaliks valib skulptor peamiselt marmori, osalt puu, suuremate laste peade jaoks puu ja pronksi.

1921. aasta maikuus asub Koort Tallinna. Kadriorus ehitab ta endisest Peeter I hobutallist ateljee. Tallinnas alustab ta pedagoogilist tegevust kunsttööstuskoolis, kus ta töötab 1921–1923 voolimise õppetöökoha juhatajana. Skulptoril leidus kodumaal vähe loomingulisi impulsse ning ta sai ka väga vähe tellimusi. 1920. aastatel tellis riik palju vabadussõja monumente, aga Koorti moodne vormikõne ei löönud neil konkursitel läbi. Olukorda püüdis ta parandada reisidega Pariisi. 1921. aastal valiti ta Sügissalongi, 1924. aastal Rahvusliku salongi liikmeks. Vaatamata vaikusele Eestis äratasid Koorti teosed tähelepanu välismaal, neid omandasid nii Ateneumi kui Luxembourgi muuseum.

Keraamikahuvi ja elulõpp

Pärast 1927. aasta Austraalia-reisi asus kunstnik tegelema keraamikaga. Koort töötas raudse järjekindlusega 16 tundi järjest. Ateljees olid tal abilised-õpilased, külalisi käis vähe. Keraamika suutis rahuldada Koorti leiutaja- ja otsijahinge, ta eksperimenteeris erinevate savisortide, glasuurikoostiste ja põletamismeetoditega. Peamiselt teostab ta varem modelleeritud portree- ja loomaskulptuure. Dekoratiivkeraamika puhul valas Koort põhiliselt õõnesvorme – vaasid, kohvitassid, kausid, tuhatoosid. Suurimaks tunnustuseks Koortile kui keraamikule oli tema kutsumine Nõukogude Liidu keraamika-alase tootmise suunamiseks. Ta asus Moskva lähistel asuva Gželi keraamikatehase kunstilise juhi kohale. Perekond jäi kodumaale ning ka Koorti ei kavatsenud Venemaale lõplikult asuda. Gželis alustas kunstnik kuulsate skulptuurteoste paljundamise katsetustega, hiljem hakkas ta modelleerima vaase ja muid dekoratiivesemeid. Aktiivse tegevuse keskel tabab kunstnikku ootamatult kopsupõletik ja sellesse ta ka sureb 51-aastaselt.

Kui elu ajal leidis Koort kodumaal vähe tunnustust, siis tema põrmu Eestisse toomine oli suur sündmus. Tseremoonial paigutati põrm Koorti enda valmistatud valgesse portselanurni ning viidi vastaval kanderaamil tõrvikute saatel läbi linna Tallinna Kunstihoonesse. Kõne pidas Kaarel Eenpalu ning üritust kanti üle ka raadio teel. Koorti põrm maeti aastaid hiljem perekond Uusmani hauaplatsile, mille ta ise 1932. aastal kujundas. Täna on Koort üks Eesti skulptuuri klassikuid ja pole ehk inimest, kes tema „Metskitse“ skulptuuri ei teaks.

Koort ja kalmistuskulptuur

Öökull perekond Uusmanni hauamonumendil.

1916–1923 peetakse Koorti loomingu kõrgajaks. Ta teostab neil aastatel oma lemmikule, vabaplastikale, lisaks ka rea monumentaal- ja dekoratiivskulptuure ning dekoratiivseid hauamonumente. Hauasambad moodustavad Koorti loomingust väikse ning vabaplastikaga võrreldes vähetähtsa osa. Ometigi annavad need ta loomingule oma värvingu, kuna sambad on iseloomult arhitektoonilised.

Esimese hauaskulptuuri kavandas skulptor juba 1912. aastal (J. Tamme hauamonument Väike-Maarja kalmistul), ent enamus neist jäävad küpsemasse loomeperioodi 1920. aastatel. Kui tema esimesed hauamonumendid olid detailirikkamad, siis 1930. aastate algul liigub ta lihtsamate ja monumentaalsemate lahenduste suunas. Kõige tavalisemad Koorti hauasambad on vertikaalsed graniidist risttahukad.

Koorti sambaid leiab Tallinna Rahumäelt, Väike-Maarjast, Helmest, Tartu Raadilt, Tartu Puiestee, Otepää, Kose-Uuemõisa kalmistutel. Spekuleeritud on Koorti autorlust ka Karl Karki samba puhul Siselinna kalmistul. Enamus tema hauasambaid on graniidist, mõnel lisaks pronksist büst. Paljud skulptuurid ehivad Eesti kultuuriloos tuntud isikute haudu – Julius Kuperjanov, Kuno Veeber, August Kitzberg, Hugo Treffner ja Carl Robert Jakobson. Viimased kahe hauamonumendid valmisid koostöös teiste skulptoritega. Kõik Koorti loodud hauamonumendid pole kahjuks tänasesse päeva jõudnud.

Jaan Koorti hauamonumendid Tallinna Rahumäe kalmistul:

Enim ehk 5 hauaskulptuuri on Koort kavandanud Tallinna Rahumäe kalmistule. Koorti põrm jõudis samuti kümneid aastaid pärast tema surma just Rahumäele, naise sugulaste, perekond Uusmanni platsile puhkama, mille Jaan Koort 1930. aastate algul ise kujundas.

Ernst ja Jaan Olliku hauamonument. 1922–1923. Graniit, pronks

*E. ja J. Olliku hauamonument. 1922–1923. Graniit, pronks*

E. ja J. Olliku hauamonument on üks Koorti varasemaid hauasambaid. Plats on ümbritsetud graniidist piirdega, hauaplaatide rida on hilisemast ajast. Platsi keskel seisab soklil lihtne graniidist hauasammas, mille ülaserv kaardub kergelt. Hauasamba ülaosas on välja tahutud kaar, mille all asetseb reljeefne omakorda kaheks kaareks jagunev osa. Nende vahelisele alale on kirikulaulu algusvärss „Ligemal Jumal Sul / Ligemal“.

Samba keskosas domineerib ladina rist, mille vasaku haara alla on kergelt kivisse tahutud „Ernst Ollik / Jaani p / 1898 16 VI 9. / 1920 III 2.“ Selle alla on hiljem raiutud „Henriette Parve / Jaani t. / 1897 V 5. / 1986 VI 2.“ Risti parema haara alla on tahutud „Jaan Ollik / Jaani p. / 1879 IX 5. / 1926 IV 14.“ Selle all „Leena Ollik / Jaani t. / 1874 VI 11. / 1931 VII 6.“

Samba allosas vahetult sokli kohale on paigutatud pronksist reljeef, mis kujutab kaht lühikest ristatud mõõka ja tuletõrjekiivrit nende ees. See detail paistab küll materjali erinevuse tõttu silma, aga joondub hästi samba keskosas asetseva ristiga ja ülaosa kaarte keskpunktiga.

Piltidel on sammas enne viimatist restaureerimistööd. Täna on sambal puhtam ja värskem ilme.

Hermann Namsingi hauamonument. 1925. Saaremaa marmor (dolomiit)

Ühistegevuse rajaja Hermann Namsingi hauamonument on üks suurejoonelisemaid kogu kalmistul ning paistab oma kõrgusega kaugelt silma – sammas koos urniga on üle 4 meetri kõrgune. Monument avati 6. juunil 1926 ning sündmust kajastasid kõik tähtsamad lehed. Oma suuruse ja uhkusega meenutab see totalitaarsetele režiimide ajal püstitatud monumente. Stiililt sarnaneb see Koorti kavandatud ja 1925. aastal püstitatud dolomiidist Julius Kuperjanovi keerdsammastega monumendiga Tartu Raadi kalmistul. Sammas oma astmelise konstruktsiooniga on mõjutatud art déco’st.

Koort on kavandanud kogu matmisplatsi: seda ümbritseb 17 sambaga dolomiitpiire ning platsil on samast materjalist käigutee. Platsi keskel peatsis asub majesteetlik dolomiidist hauasammas, mis moodustub sakmelisest alusest, sakmelisest keskosast ja tipneb urniskulptuuriga.

Samba keskosa ülemisse äärde on raiutud „Hermann Namsing“, selle all vasakul sünnidaatum 1878 21. XII. Ja paremal surmadaatum 1924 22. III. Nende all on H. Namsingi tsitaat „Olgu idealistid wõi tegelikud / Ühistegewuse töömehed, kõik püüdku / ühise suure eesmärgi – inimsoo / parema ja ilusama tuleviku poole.“

Reljeefiga pilt: V. Vaga, Eesti kunst: kunstide ajalugu Eestis keskajast meie päevini. Tartu; Tallinn: Loodus: Teaduslik Kirjandus, 1940, lk 351.

Daatumite vahel oli esialgu ka pronksist reljeef, mille hilisem saatus on teadmata. 1978. aastal monumenti restaureeriti aga reljeef jäeti fotomaterjali puudumise tõttu taastamata. Ometigi leiab reljeefist pildi Voldemar Vaga Eesti kunstiajaloo köitest, mille koostamise ajal oli see veel alles.

Pronksreljeefi puudumine kogu kompositsiooni eriti vaesemaks ei tee, vaid mõjub kogu platsi dolomiitelementide kooskõla silmas pidades isegi hästi.

Kõige tipus on väikesel alusel 1,5 meetri kõrgune sileda pinnaga urn. Urni tagumise külje katab sellele langev kivist raiutud draperii, mille korrapärane voldistik harmoneerub samba keskosa külgede astmelisusega ja urni kaane keerduva nupuga. Langev riie raamib urni ka eespoolt vaadates ja ühendab selle samba keskosa põhiplaadiga. Urn on sümboliseerinud surma juba antiikajast ning jäänud selle võrdkujuks ka kristlikul ajajärgul, mil tuhastamine asendus valdavalt laibamatusega. Drapeering sümboliseerib leina ja leinamist.

Kunstnik Kuno Veeberi hauamonument. 1929. Graniit

*K. Veeberi hauamonument. 1929. Graniit*

*K. Veeberi hauamonumendi orv, kuhu oli kavandatud portreemask ja tipus urn*

Kunstnike Kuno ja Agathe Veeberi kalmu ehib elegantne punasest graniidist hauasammas, mis tipneb drapeeritud urniga. Agathe puhkab aga Rahumäel 1989. aastast. Sammas oli kavandatud tema noorena elust lahkunud abikaasale, kunstnik Kuno Veeberile.

Koorti kavandatud kolme meetri kõrgune sammas on sale ja harmoneerub sambaga kahelt küljelt piirnevate postamendikividega, mis eespoolt vaadates jätavad ühe pika horisontaalse madala kivi mulje. Samba allossa on tahutud daatumid „13.III.1898 1.I.1929“. Keskele on raiutud Kuno Veeberi nimi.

Samba otsas on Koort paigutanud juba Namsingi hauasambal kasutatud stiliseeritud urni, mis sümboliseerib mälestamist ja surma.

Kuno Veeberi portreemask. ERA.T-76 n 1 s 10499

Nime kohal on nelinurkne raidsüvend, millesse pidi asetatama Kuno Veeberi portreemask.

Portree jäi siiski üles panemata ning oli kujuri tütre käes, kuni sai tulekahjus kannatada ja anti kahjustatuna hoiule Tartu Kunstimuuseumi. Portreepeast tehti koopia ja paigutati restaureerimisel nišši, kuid skulptuur varastati enne 1971. aastat. 1993. aastal paigaldati uus koopia, mis varastati 2005. aastal. Rohkem uusi koopiaid tehtud pole ning portreemaskist leiab pildi Muinsuskaitse arhiivi toimikutest.

Perekond Vinnali hauamonument. Umbes 1930. Graniit

Autokuningaks tituleeritud Hans Vinnal läks lisaks oma edukale ärile Eesti ajalukku olles ka esimene autoavariis hukkunu. Tolleaegsete hinnangute järgi oli koguni ligi kolmveerand Eestis 1928. aastal liikunud autodest ostetud Hans Vinnali äri kaudu. Hauasamba ja platsikujunduse tellimine ühelt oma aja tuntumalt skulptorilt seega perele üle jõu ei käinud.
Vinnali ja ta perekonna matmispaika ümbritseb sepisaed hallide lihvitud graniidist vahepostidega, piirdeaia sokkel on roosast graniidist. Platsi astmelise tagaseina moodustab mustast graniidist poleeritud plokk, mille kõrgeimast ehk keskosast kasvab välja samast materjalist sokkel ja sellel seisev suur must ladina rist. Rist sümboliseerib igavest elu, ülestõusmist ja kristlust.

Ristialuse seina keskel on kullatatud kirjad „HANS VINNAL / HELENE VINNAL“, originaalsete kirjadega sobituvad kullatud inskriptsioonid mõlemal pool keskseina on hilisemad lisandused. Samba väliskülje serva on raiutud kunstniku ja kiviraiduri nimed „J. Koort, Tallinn / J. Walk, Pärnu“. Platsi ühes otsas madalal roosal graniidist postamendil on algselt paiknenud urn, mis tänaseks on kadunud.

Nii materjalikasutus kui kullatud tähed lisavad matmispaigale luksuse hõngu, monumentaalne rist surnuaia peasissekäigutee ääres kõneleb möödujale maetust kui edukusest ja ambitsioonidest.

Hiljem platsi vastaskülge asetatud mustast poleeritud graniidist madalam hauasein on matmispaiga ilmet muutnud ning algse kavatise suursugust muljet ehk vähendanud, ent sobitub kujunduselt siiski hästi varasema lahendusega.

Perekond Uusmani hauamonument. 1932. Graniit

Jaan Koorti põrm on maetud perekond Uusmani hauaplatsile, mille ta ise 1932. aastal kujundas. Arhitektooniliselt lahendatud platsi ääristav piire, kääpad-hauaplaadid, astmeline tagasein, pink platsi paremas servas ning öökullikujud on kõik punasest graniidist. Platsi pind on kaetud dolomiitplaatidega ning värav on sepistatud. Piirdeaia kahes otsas on graniidist öökullid, kahel teisel äärepostil ning väravapostidel on kreeka risti kujutised. Kreeka risti kujutis on ka raudväraval.

Platsi silmapaistvam osa on astmeline poleeritud tagasein, mille kolmel keskmisel plaadil on inskriptsioonid. Vasakpoolsel plaadi ülaosas „Kaarel Uusman / Jaani poeg“ ja all „*3. apr. 1865 Juurus / † 4. sept. 1934 Tallinnas“. Keskmise plaadi ülaosas on poolkaares on ladina risti kujutis, selle all plaadi pinnal „Kaarel Uusmani / perekond“, all keskel on kiri „Looja Isa, soowin et need / keda sa mulle kaduwas / elus annud, ka igawikus / minuga oleksid“. Parempoolse plaadi ülaosas on „Marie Uusman / sünd. Puhm“ ja all „* 3. okt. 1870 Hageris / † 6. mai 1934 Tallinnas“.

Tagaseina välisküljel on aastaarv 1932, 19 on vasakul ja 32 paremal pool keskplaati. Kesksel plaadil on ukseava kujulises kergelt süvendatud nišši raiutud suur ladina rist. Viis alumise osa suunas madalduvat kääpaplaati tagaseina ees, kaks nurgas ja tasapinnalised hauaplaadid on kõik hilisemad lisandused.

Muidu rangele ja raskepärasele suurele platsile lisavad erksust kaks öökullikuju. Ühe linnu väljaraiumiseks kulus Koortil neljatunniste tööpäevade juures kaks kuud. Kujude modelliks oli kunstniku oma öökull Ants. Öökulli kui müstilist teadjalindu ja surmasümbolit on Koort kasutanud ka hiljem, nt J. Luiga hauamonumendil (1934, Tartu Maarja kalmistu). Graniidist öökullid hauasammastel paistavad aga silma materjalivaliku poolest, sest loomaplastika enamik valmis Koortil keraamilistest materjalidest.

*Graniidist tahutud öökull perekond Uusmani hauamonumendil*

Kasutatud allikad:

M. Eller. Skulptuurist meie kalmistutel. – Kunst, 1966, nr 1.

M. Eller, Skulptuur. – Eesti kunsti ajalugu kahes köites. 1. köide. 2. osa, Eesti kunst 19. sajandi keskpaigast kuni 1940. aastani. Tallinn: Kirjastus Kunst, 1977.

L. Gens, Jaan Koort. Tallinn: Eesti NSV Kunst, 1964.

J. Kivimäe, Jaan Koortile mõeldes. – Sirp, 14 II 2013 https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/jaan-koortile-moeldes/.

J. Koort sinistes töörõivastes. – Vaba Maa, nr 232, 2. X 1932, lk 7.

E. Lamp, Noor-Eesti kunst. – Eesti kunsti ajalugu 5. 1900–1940. Peatoim K. Kodres. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010; lk 159–180.

E. Lamp, Kunstikultuur. – Eesti kunsti ajalugu 5. 1900–1940. Peatoim K. Kodres. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010; Lk 13–30.

M. Levin, Suundumusi 1920. aastate kunstis. – Eesti kunsti ajalugu 5. 1900–1940. Peatoim K. Kodres. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010; lk 315–317.

M. Levin, Juugendstiil. – Eesti kunsti ajalugu 5. 1900–1940. Peatoim K. Kodres. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010.

T. Pikamäe. Eesti kunst: Jaan Koort, 1990, https://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-kunst-jaan-koort.

Fookuses skulptor: Jaan Koort

Kohtume kalmistul!