November kannab ka hingedekuu nime, ent hingedepäev on möödas ja mõne arusaama järgi on tänaseks juba hingedeaeg ka läbi saanud – kõige tihedamini leiab hingedeaja määratlusena perioodi mihklipäevast mardipäevani. Samas on kestvus olnud defineeritud erinevalt ja isegi ühe kihelkonna siseselt võidi tähistada eri aegadel. Algus künniperioodi lõpus on universaalselt paigas, lõpp aga liikuv. Kõige lühemas variandis on hingedeaeg mihklipäevast 29. septembril simunapäevani 28. oktoobril. Pikemas versioonis kestab hingede maapealse rännu aeg veel nädal pärast mardipäeva ja vahel jõuludeni välja. Mõeldakse ju ka advendiajal lahkunutele. Põhjarannikul on hingedeajaga sarnast perioodi aega nimetatud ka jaguajaks.
Novembrikuul on teisigi sünonüüme „mardikuu“, „koolnukuu“, soome keeles „marraskuu“ – kõik surma ja surnutega seotud. Arvatakse, et „marras“ algne tähendus on olnud „surnu“ ja eesti sõnad mardi ja mardus samuti selle variandid. Mardusest ja surmaga seotud tegelastest ning ennetest teeks juttu ehk teisel korral. Uskumuste järgi õheneb sel ajal piir elavate ja surnute maailma vahel, omaste hinged saavad koju naasta ja pime aeg võimaldab tubaseid tegevusi tehes rohkem elu ning surma üle mõtiskleda. Hing aga pole selles tähenduses täiesti teistsugune või eraldiseisev liik, vaid ikkagi inimene, lihtsalt paralleelmaailmas – hing on ka vanemas keeles sünonüümiks inimesele.
Hingedepäeva kui kindla kuupäevaga seotud püha tähistamine on Eestis uue hoo sisse saanud alates ärkamisajast ja 1990. aastatest, kui traditsiooni taas juurutama hakati. Nõukogude okupatsiooniperioodil püha laialt levinud polnud ja oli juba vabariigi ajalgi jäänud au sisse peamiselt maapiirkondades. Kui hingede aeg on paganlike juurtega, siis kristlikus kirikus pandi hingedepäev 2. novembrile paika ametlikult 1006. aastal. Tähistama hakati seda esmalt Prantsusmaal Cluny kloostri abti Odilo eestvõttel juba 998. aastal. 1. november on kirikukalendris kõigi pühakute päev, järgmisel päeval peeti sobivaks ka ülejäänute teispoolsusesse lahkunud kristlaste hingede eest palvetada ning neid meeles hoida. Kui kiiresti uus püha üle Euroopa levis ja millal siinsetele aladele jõudis, on raske öelda. „Hinkepewe“ sõna võib leida mainituna Tallinna rae alamsaksa keelsetest dokumentidest 14.–15. sajandist – ehk siis vähemalt linnaeestlastele oli tollal kindel päev tuttav.
Nii nagu enamuste pühadega, algab tähistamine traditsiooniliselt eelmisel õhtul ehk laupäeval. Hingedepäev kestis seega 1. novembri päikeseloojangust 2. novembri õhtuni. Hingedepäeva eelõhtu on tänaseks pigem ununenud, täna on vaid 2. november see päev, kui õhtul küünal süüdatakse. Kirikutes peetakse jumalateenistusi ja ei peeta heaks tooniks kärarikkaid meelelahutusüritusi sel päeval korraldada. Oluliseim osa ongi kalmistul käimine või kodus küünalde süütamine. Kalmistul käimine ei pruugi täna tunduda enam nii eriline, kuna inimesed on liikuvamad ja transpordivahendeid rohkem – vanasti asusid kalmistud aga mitmete, mõnikord kümnete kilomeetrite kaugusel ja isegi linnades 5-6 km kaugusel. Ka esivanemate mäletamine ja eelnenud põlvkondadega kontakti hoidmine oli erinev ning peamiselt suulisel pärimusel põhinev. Seotus oma esivanematega oli ehk tänasest tähtsam – ühe katuse allgi elas rohkem põlvkondi koos. Tänagi võib hingede ajal reflekteerida ja mõelda lisaks enese surelikkuse teadvustamisele ka varasematele põlvedele, olles tänulik neile kelleta poleks ka ennast.
Vanasti oli hingedepäeva ja -aja kombestik rikkalik. Kuna 2. november kui põhiline hingedepäev polnud igal pool nii kinnistunud, oodati hingi näiteks igal neljapäeval või kuufaasist sõltuvalt kindlatel päevadel kogu pimeda aja vältel. Oodati ja arvati just lähedaste kojutulekut, kurjade inimeste hingede küllatuleku vältimiseks tehti juba matuste ajal märke – näiteks ristimärgid puu sisse kalmistult tulles. Tähelepanelikult jälgiti ilma – tavapäraseks peeti udu ja tuulevaikust. Kui oli aga rajud sügisilmad või tugev tuul, peeti seda hingede rahulolematuse märgiks – tuule vingumine ja ulgumine sarnanevat hingede häälitsustega. Soojad-sombused ilmad aga tähendasid, et liikvel on palju heatahtlikke hingi.
Hingedepäeval kärarikkaid töid ja tegevusi teha ei tohtinud, keelatud oli puude lõhkumine aga ka villa ja lõngaga seotud tööd. Lapsed ei tohtinud joosta ning naljatamine ja naermine polnud kohane.
Väga oluline oli pakkuda eelkäijate hingedele maitsvaid roogasid – enim on mainitud raskemat toitu nagu vere- ja lihatoidud, ent ka tanguputru, kalja ja õlut. Kui pere mäletas kadunukeste lemmiktoite, oli eriti hea neid valmistada. Keskajal oli kombeks valmistada spetsiaalseid hingekakkusid. Hingede aja algul, hingede tulemise päeval tapeti seapõrsas või lambatall, mõnel pool ka kukk või kana. Neist valmistatud toitu tuli kindlasti ka hingedega jagada. Kindlasti ei tohtinud koonerdada või pakkuda viletsamaid toite – nii võis hingi pahandada ja pere vilja- ning karjaõnne ära rikkuda. Pahandatud hing võis hakata ka kodus käima muul ajal, kummitama ja elavaid häirima. Mulgi tava ei luba näiteks hingedele pakkuda herneid ja ube. Perenaine või mees võis teha ka pöördumise, kutsudes hingerahvast sööma ja paludes kaitset. Võidi kutsuda ka nime pidi kõik vanaemasid, vanaisasid keda mäletati. Pere rääkis lauda kattes surnutele, mis vahepeal talus oli toimunud ning palus kaitset karjale ja põllule. Vahel raputati maha ka jahu või tuhka, et jäljed maha jääks ning näeks kas hing on ikka käinud toitu mekkimas. Kui toidu kogus oli vähenenud, võis loota hingede poolset armu ja õnnistust. Puutumata toit võis aga näidata esivanemate pahameelt.
Arvati näiteks, et hinged elavad pikemat aega laka peal ja siis hingedepäeval naasevad surnuaeda, seega kausikesed kadunutele jäeti lakapealsele või sauna. Hingedele võidi toitu viia ka hiiepuude alla, hukkumispaikadele ja sõjahaudadele. Sauna kütmist hingedele on täheldatud juba 17. sajandil – pole ju hing elus inimesest kuigi erinev, vaja temalgi süüa ja pesta. Eestlaste hulgas oli levinud uskumus, et Toonelas või kuskil mujal surnute maailmas jätkub sarnane elu tööde ja tegemistega. Küll aga on teispoolsuse olendid valge nahaga või valgeis rõivastes, sellega on seotud ka hingeks käimise kombe riietus.
Valgeid linu kandes käisid ringi hingesandid – talust tallu, lauldes ja ande paludes. Santidele jagati pähkleid, ube ja hingekakku. Kui hingekakku annetati, tuli lugeda palve või tänu kaku annetaja sugulase nimel. Hingesandid olid enamasti lapsed, kellel selgeks õpitud ka spetsiaalsed laulud. Mõnikord lauldi kirikulaulu viisi uute sõnadega. Hingesandilaule on vähe säilinud, ent paljude ühisosaks on uu-tamise ja ulgumisega refräänid, mis peaksid meenutama hauataguste häälitsusi.
Seda kommet on veel 20. sajandi alguses Mulgimaal täheldatud, ent erinevalt mardi- ja kadrisantidest, on see hiljem unustusse vajunud. „Sant“ ise tuleneb ladinakeelsest sõnast sanctus – ’pühitsetud’, ’püha’. Ringi käija ja andide palumise tähenduse on see arvatavasti saanud läbi kerjusmunkade – käisid ringi ning palusid ande, et kasinates tingimustes ellu jääda ning vastutasuks õnnistasid ja jagasid pühadusust. Nii mardi-, kadripäeva kui hingedega on seotud õnnistamise aspekt. Marte peeti mehelikumateks hingedeks ja mardiks käisid poisid, kadrid aga naiselikud hinged ja kehastatud tüdrukute poolt.
1890. aastatel kogutud rahvapärimuses esineb ka pastlapaelte tegemise kommet hingedeajal. Ühelt poolt vajasid ka kadunud teistpoolsuses jalavarje ja paelu, teisalt on paelad ja paelte sidumine ka sümboolse tähendusega – suguvõsa ühte liitmine ja sidumine, elavate ja surnud sugulaste kokku sidumine.
Nii nagu hästi vastu võeti, tuli hinged ka pidulikult ära saata. Kadunukesi tänati ja lausuti näiteks: „Sõite, jõite ja vihtlesite – nüüd minge tagasi sinna, kust tulite.“ Paluti veel viimaseid õnnistusi ja pererahva hoidmist. Mõnel pool oli vaikusenõude tõttu ka laulmine keelatud, teisal aga saadeti hinged laulu ja häälitsuste saatel ära.
Lahkuvate hingede nägemiseks oli mitu võimalust. Levinuim on järgmine õpetus: kui ronida valge hobuse rangid kaelas katusele või vaadata neid kandes läbi unkaaugu kiriku suunas, näeb, kuidas valges riides esivanemad, koduloomad käekõrval üksteise järel kiriku poole, tagasi hauda lähevad (kalmistu oli tavaliselt kiriku ümber). Loomad olid käekõrval, kuna usuti, et loom, kes matusteks tapeti, saatis surnut ka teises ilmas.
Tavad ei ole iseloomult staatilised. Kui praegusel ajal kalmistule minna pole võimalik, sest lähedased lahkunud puhkavad näiteks teisel pool riiki või viibitakse ise välismaal, hoiab küünla süütamise komme siiski traditsiooni elus. Mõni inimene paneb küünla ka lahkunud lemmikutele – miski, mida vanasti ei tehtud, sest arusaam loomast kui „lemmikust“ on päris hiline (hing oli inimestel, loomadel oli toss). Osa pühast on kolinud ka digimaastikule – jagatakse lahkunud lähedaste pilte ja lugusid sotsiaalmeedias. Inimlik soov mälestada ja olla mälestatud, on aegadeülene.
Hingede mälestamine ja nende sidumine kindlate aastaaegadega on ka rahvusvaheline traditsioon, mida leiab ühel või teisel kujul eri kultuuride kalendrist tänagi. Lätlaste kombestikus on samuti hingedeperiood ja hingedele toidu panemine tuntud. Slaavi rahvaste ja õigeusu traditsiooniga on seotud sügisene esivanemate austamise päev 26. oktoobril – Kagu-Eestis tuntud Midruskipäevana, Püha Dmitri mälestuspäev. Skandinaavias ei ole 2. november oluline püha, ja pigem mälestatakse lahkunuid pühakutepäeval – Taanis on see fikseeritud 1. novembrina, Soomes ja Rootsis on püha liikuv, novembri esimene laupäev. Kalmistul käimise ja küünla süütamise traditsioon on Eestiga sarnane. Soomlastel on 1. novembril olnud ka lõikuspidustustega seotud kekri, mille kombed meenutavad pigem mardi-kadripäeva, ent käidi ka kalmistul küünlaid süütamas. Kekri asemel Soomes on täna populaarne Halloween.
Halloween on kõigi pühakute päeva (All Hallow’s Eve, Hallow tähenduses pühak) eelõhtul tähistatav paganlike keldi juurtega püha, mis kristlusega segunes ja peamiselt Põhja-Ameerikas populaarseks kujunes. Täna on see peamiselt ilmalik ja kommertslik võimalus end kostümeerida ja kõrvitsale nägusid lõigata. Día de los Muertos Mehhikos on päris tuntud – tähistatakse täna nii 31. oktoobril kui 1.–2. novembril. See on segu kristlikust pühast ja askeetide jumalanna Mictecacihuatl’le pühendatud festivalist ning eelkõige rõõmu ja pidustuste päev. Mõningal pool veedetakse selle puhul lausa terve öö kalmistul omaste haudadel.
Teksti koostamisel kasutatud allikaid ja lisalugemist:
BERTA Eesti Rahvakalendri tähtpäevade andmebaas. Hingedepäev – 2. november. https://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-hingedepaev.php
ERR Arhiiv. Hingedeaeg 2015. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/hingedeaeg
Jane Kaju. Kuidas on jõudnud meieni hingedepäev? Räägime surmast 2023. https://surmast.ee/kuidas-on-joudnud-meieni-hingedepaev/
Kalmula. Hingedepäeva traditsioonid ja tähendus. https://kalmula.ee/blogi/hingedepaeva-traditsioonid-ja-tahendus/
Marju Kõivupuu. Inimese lahkumine. Raamat surma- ja kalmistukultuurist. Pegasus 2024.
