Külla kalmistule: Käsmu
“Külla kalmistule” sarjas kohtume seekord pealinnast mitte väga pika teekonna kaugusel asuva Käsmu kalmistuga – mitte mõnel ilusamal kevadpäeval väike päevareis ette võtta ja kapteniteküla puitvillad üle vaadata. Kui juba Käsmu asja, siis soovitan pisikeselt kalmistult ka läbi astuda, sest just seal asub üks Eesti kaunimaks tituleeritud hauaskulptuure, Juhan Raudsepa kavandatud Signe Tiidemanni hauasammas. Juba 1937 nimetatakse Käsmu kalmistut ja seda hauasammast kauneimaks Virumaal.
Käsmu kalmistu täpne rajamisaeg pole teada. Katariina II ukaas 1772 aastal keelab matmise elamutele lähedamale kui 300 sülda ehk siis peab kalmistu olema varasem, sest asub liialt asustuse sees, rajamisajana on pakutud juba 1720. aastaid. Käsmu Meremuuseumi 1793. aasta kaardil on surnuaed juba olemas. Praegune puidust kabelihoone valmis 1863.–1864. aastal, aga oletuste järgi on samas asukohas eelnevalt olnud veel kaks kabelihoonet. Kui õnnestub sattuda kalmistule ajal, mil kabeliuksed lahti, tasuks kindlasti kabelis asuva eesti ühe vanimatest, 18. sajandi lõpus ehitatud orelitest üle vaadata.
Lähedal asub 1846. aastal raudkividest ehitatud kindral Johann Eduard von Dellingshauseni matusekabel. Matusekabel on aga siinkohal ehk ekslik öelda – Dellingshausen suri juba 1845 ja kabel püstitati tema mälestuseks, kedagi hoonesse maetud pole. Pikalt oli kabel ka varemeis, peaaegu müürideni hävinud hoone ehitati taas üles 1990. aastate II pooles.
Kalmistule maetutest olid pikalt pea 80% meremehed või nende pereliikmed. Muinsuskaitse registri info järgi on surnuaeda maetud vähemalt 25 kaptenit. Nii leiab hauakividelt palju laevade, lainete ja merelindude motiive, mõni hauasammas meenutab lausa ise purjet või ankrut.
Vaatamisväärsus number üks asub kindlasti kalmistu peaväravate kõrval. Meie kalmistukunsti ühe viljakaima looja, skulptor Juhan Raudsepa teos „Põlvitav naine“ (graniit ja pronks) püstitati vaid 25-aastasena lahkunud Signe Tiedemanni hauale 1937. aasta. Signe isa Oskar Tiedemann oli kaugsõidukapten ning Käsmu laevaomanike suuräri peajuhataja, seega jõukust väärika matmispaiga kujunduse ja matuse jaoks oli. Matustest anti ülevaade ka ajakirjanduses.
Neiu oli hauda sängitatud juba augustis 1935, aga kuju tellimine ja valmistamine võttis oma aja. Kuju pidi tulema elutruu ja portreeliselt sarnane, modelliks oli Signe õde Elna. Valmis valati sammas Soomes.
Hauasammas on hiljuti restaureerimiskuuri läbinud.
Raudsepp pole siiski skulptoritest ainus, kes kalmistule sammast kavandanud. Leiab ka umbes 1967. aasta kandis August Vommi kujundatud Igor Vsevoložki hauatähise. Vsevoložski elas elu lõpukümnendid Käsmus ja on oma loomingus palju meretemaatikat kasutanud. Oma kirjanduspreemia rahast toetas ta ka surnuaia kabeli katuse parandamist.
Surnuaias on ka külaseppade valmistatud sepisriste ja standardsema lahendusega artellides ning kivitööstustes valminud hauasambaid (näiteks Tallinnast Aleksander Eduard Jürgensi kivitööstuste kaupa). Lisaks sellele, et kalmistu ise on mälestisena kaitse all, on ka mitmed neist ristidest riikliku kaitse alla võetud.
2018 sai Kanuti konserveerimiskeskuses renoveeritud ka plekkvannis plekkpärg, mis on asetatud noorelt hukkunud Alfred Johannes Manitsky hauale. Ta õppis Käsmu merekoolis aga uppus 1904 jaanuaris toona vaid 16-aastasena uisutades jääauku. Plekkpärgi oli vanasti kalmistutel rohkelt, aga nii metallivargused, moe vahetumine kui ajahammas on teinud oma töö, seega on pärg Manitsky haual täna kalmistu ainus.
Üks huvitavamaid lahendusi on üpris kaasaegne – varem on haual olnud metallristid, mille plaate on uue hauatähise kujunduses ära kasutatud.
Käsmu kalmistul puhkab viimast und ka tuntud helilooja Ülo Vinter.
Üldistavalt võib öelda, et rannarahva jõukust on materjalivalikust ja sümbolite rohkusest kalmistu hauakujunduses välja paista. Kes aga uhkemat hauakivi ja matmisplatsi ei taha, aga sooviks Käsmu oma enese või lähedase säilmed jätta, saab osta koha Käsmu kolumbaariumisse. Välivaatlusel tundusid mõned kambrid veel vabad olevad – 6 seina on aga veel juurde tulemas, seega kohti peaks rohkem kui 600 urni jaoks jaguma.
2021 Eesti Kirik kirjutab, et kogudus ostis maad ja asus kalmistut laiendama. Praegu on jõutud püstitada juba kolm urniseina, mis pühitseti 2022. aasta suvel.
Projekteerimistöid juhtis arhitekt Ike Volkov ja kolumbaariumi ning kalmistu uue ala projekti koostas maastikuarhitekt Tiina Tuulik. Uude alasse matmisi veel tehtud pole – sinna on kavandatud ruumi 40 kirstumatuse tarbeks.
Kui on huvi kalmistust, küla ajaloost ja hauatähistest pikemalt lugeda, siis Mirjam Abel on 2014 EKAs kirjutanud lõputöö „Käsmu kalmistu ajalooline ülevaade, inveneteerimine ning hauatähiste seisukorra hindamine“: https://digiteek.artun.ee/download/newwin-download/oid-9055/9055.pdf?what=orig&show=1
